Laenudest...

Maksevõlgnevuste puhul lüüakse sind nõnnanimetet häbiposti.
Et su nimi on ärr trööbatud.
Enam ei saa kuskilt laenu, eks ole.
Jäin mõtlema selle üle.

Kui renomee on üsna puhas, siis ollakse ju igal laenuhail lausa kuldaväärt suutäis.
Noid mesimagusaid anumisi tuleb sellisel juhul nii ustest kui akendest, traatidest rääkimata.
Ja ühel neist saab naha üle kõrvade tõmmata.
Tuleb võtta nii pisike protsendivaba laen, ja jätta see maksmata, sattudes samal ajal avalikku häbiposti.
Hea selle poolest, et nüüd on kõik kraanid kinni.
Halb, et su nimi on nüüdsest igavesti ärr soperdet.
Aga keda see viimane seis kotib, kui pool või kolmveerand elanikkonnast on seal kirjas.
Seega, keegi su poole – vaata, sealt läheb krooniline võlgnik – enam näpuga näita.
Maksad laenu tagasi alles mõne aja pärast – umbes siis, kui su võlg antakse sissenõudmiseks lipsustatud kantidele.
Edaspidi sa laenumaffia silmis ihaldusväärne objekt enam pole.

Siin eelpool toodud mõtted on ainult kaasamõtlemiseks, mitte kaasategemiseks, seetõttu ei vastuta mina ühegi laenuvõla tekkimisele, mille mõni tegelane võib lolli/targa aruga oma kaela saada.

Mind pani üks asi veel mõtlema.
Laenu pärandamine.
See olla kreeditoride kaitsmiseks ette võetud. Ise kahtlen selles väites – ilmselt on seadusetegijatele suurt noosi antud nii vasakult ja paremalt. Selleks, et papi väljalaenajad ei vastutaks oma kergelt väljalaenatud summakeste eest, viimane on pandud kõige täiega kohustusevõtja kaela kanda.  
Jah, see võte on juba liikvel.
Üks taat oli mitmes kohas võlgu jäänud ja toonela teele läinud.
Nüüd otsitakse seda head inimest, kes laenukohustusi ehk tagasimakseid jätkaks.
Et olla isegi sülelastelt küsitud, ega see ei soovi pärandust?
Hehh, ajuvaba tõesti.
Pole siis imestada, kui ühel hetkel avastab üks vaevu täisealiseks saanu, et on ühe esivanema võetud laenuga koormatud...