Ega jah...

Ma ei hakka siin rääkima tollest, et meie kõigi armastatud firma, mille omanikena laseme riigiissidel valitseda, koore riisub.
Meedium kärab alla 300 rublasest elatusmiinimumist kui sellisest, et see olla vaesem osa rahvast.
Selle loogika järgi peaksin mina olema puruvaene, sest ma elatun Eesti Energia dividendi- ja teiste töölkäivate inimloomade sotsiaalmaksudest kogutavatest riismetest
Peaaegu pooleni kolmesajast venitab tänasel päeval see kuusissetulek ära.
Ma ei kurda.
Elan ilusti ärr, ehkki tahaks leivale määrida ka võid.
Sellist, mis nina korralikult tatiseks teeb, mitte mingissugust keemilist saasta, mida nimetet margariiniks.
Või siis korralikke püksa, mis pole taaskasutuskeskust näinud.
Või särki - vanad päevasärgid narmendavad küünarnukkidest.
Lappida pole ka mõtet teisi, kuna pesus võib rebeneda selja pealt.
Muidu ma ei mõtleks oma eluolu peale.
Kuid nüüd pean seda tegema.
Valitsus kutsub inimesi üles ettevõtlikeks hakkama.
No ma mõlgutasin seda mõtet tükimat aega.
Mis saab, kui mul ei ole seda soolikat teps mitte?
Liiga aus olen, noh!
Ma ei oska petta.
Eriti, kui teisele silmadesse vaatan.