Maratonääri vaevused

Kuna maratoni teema on viimatisel ajal moes, siis ei saa ka mina mitte vaiki jääda.
Käisin samuti maratonil.
Raibe tahtis hinge ärr võtta.
Ise pole sellest kah toibunud veel päriselt.

Alustasin peale reedest saunaskäiku ja küla peale minekut veini manustamisega.
Hea pakivein oli, olgugi, et teine hispaanlane – ei liig hapu ega magus.
Vahepeal maitsesin ühtekomateist – vaalaliha, anšoovisekastmes praeliha, sojakastmes jne.
Nii kuis lauale midagi toimetati.
Leotasime huvi pärast ka tooreid, lapikuks haamerdet lihatükke punases veinis, misjärel sai pipardatud ja paneerida ning seejärgi pannile asetada. Päris omapärase mekiga tulid.

Siis toodi välja konnamaa aniisiviin.
Mõtlesingi tükimat aega, kuda ma oma köhast, misse tükimat aega mind kimbutas, lahti saan.
Ja enäe, pastis andis hea võimaluse.
Trimpasime seda.
Pika mekkimise perra hakkas janu ja selle inimkonna suurima häda kõrvaldamiseks oli nurgas konutamas mingi koolajook – alati abivalmis nagu pioneer.
Snäkkide tagavara vähenes üpris eduliselt.
Aaga, kõik see oli sisuliselt ettevalmistus maratoniks.

Vot laupäeval oli sitt-mis-sitt olla.
Peremees kolis oma pere kokku ja kadus lõunasse, jättes minule peaparanduseks sikspäki jagu õltsi.
Mina jäin oma pohmakaga koduhoidjaks.
Uskuge või mitte, mul läks terve laupäev ühe purgi õlle ärrjoomiseks.
Kaesin küll, et imelugu – isegi vaivpäki vaatamisest hakkas pea valutama.
Kuni ma selle oma silma alt selle ära koristasin.
Aga...
Siiamaani on millegipärast mul pohmelliraibe kallal.
Misse muu kui maraton – pohmakamaraton.
Tervistav tegevus on – köhahood on harvemaks jäänud.
Viimased päevad olen hoidnud kainet joont, mis sest, kui see viimane veidi loogeline.

Soovitan!