No ei ole ma veel maha kärvanud.
Tõesti, umbrohust nii kergesti lahti
ei saa, kas tahate seda või mitte.
Möödunud laubal käisin pidus.
30 versta kadus pea tunni ajaga kondiaurumasinat
vändates.
Siis kuradima üks sügeliseraibe
ütles, et – kiiremini ei saanud vä???
Mina vastu: ega ma taarakas ega kangert
ole!
Tegelikult, kuhu mul kiiret on? Mitte
kuskile...
Põhjusmõtteliselt on võimalik selle
rattaga küll sõita veidi kiiremini, kuid siis peaksin ratast veits
tuunima – kitsad slikid alla, oinasarved koos käiguvahetuste ja
pidurihoobadega, porilauad ja pakikas minema. Võib-olla ka
käiguvahetuse kogu hammakatega vahetama ringi.
See kõik aga maksab, mitte vähe...
Aga ma ei uskunud, et ratturipüksid on
nii asjalised. Mis sest, et traksidega teised. Tõesti tasus üks
pisike investeering ära.
Nüüd kaen rattakingi, ratturisärki,
-jopet ja muud siukset nipet-näpet.
Ahjaa, iseendaga tuleks kah tööd
teha, alates võimlemisest, milles olen täielik laiskvorst,
lõpetades kaalujälgimisega. Söömingust-joomingust ei tasu
kõssatagi.
Pühabal sai kaalutud end ja 91,8 olid
numbrinäidul.
Jah, asi edeneb.
Kuigi talvest saati on mõnigi kord
silme eest mustaks võtnud, siis nüüd pole vigagi.
See va roheline tee avitab kuigipalju.
Tohtritele ei kavatse ma oma molu
näidata enne järgmise aasta märtsi.
3 kommentaari:
No tore kuulda.
Mul on siin yks, kel vist yle saja ja just täna lausus, et midagi peab kardinaalselt ette vötma. Ei tea kyll, mis see 'ettevötmine' oleks, aga eks me näe, kui suure steak'i söömiseks läheb. Ja ölu ja...
:D
Oohhjaahh...
Jaaninädalavahetus on ees!
Ma küll ei tea neid teite maa kohalikke kombeid, kuidas seda tähistatakse, kuid tundub, et samamoodi kui meiegi - õlu voolab nagu Missisipi jõgi, liha süüakse kõriauguni, siis võetakse hoogu ja hüpatakse üle lõkke...
Eelmisel sügisel käisin suures linnas uurimas oma ratta garantiikõlblikkust, siis astus üks turske sell (mu silmis pidi ta olema ikka üle 120 kg) ka ligi ning küsis müüjalt, et - kas tema kehatüübile ka sobvamat ratast leidub, et tahaks ikka kaalu vähemaks vändata. Müüja oli veeretanud jutu hoopis teie suunda. Sellest järeldasin, et need itaalia rattameistrid teevad neid kergemakaalulistele kodanikele rattaid.
Kui nüüd mõtlema hakata, siis komponendid ntx. jooksude kiirkinnitused on sisuliselt jah õrnad ehk kaalutundlikud.
Samas kui plaanis pole ratast autoga saja km kaugusele vedida, siis polegi kiirkinnitust vajagi - aitab võllist ja mutritest...
Heheh, tulli miilde, et ütskõrd näi tüült tullen koskil Arku-Iiu vahelidse rattatii pääl ütte peris jämmet mihikest, nu 150 kg tuuri raudpoltselt. A kimasi nõnna, et es olnu' asigi. Velo olli muduki ka "oversize" raamiga.
A ku nüit naljaga puuless viil ratta kaalu vähändämä nakata... Piduri' maha - BMX-ratturi' saava' ilma ka nakma. Sadul kah nahhui - traielimiiste voki' omma tihtilugu ilma. Kodara' üle üte maha - mõni MNT velo om nii õreja kodarduksega, et peris ime, kui koost är lagunu ei olle... :D
Postita kommentaar