Elan veel

No ei ole ma veel maha kärvanud.

Tõesti, umbrohust nii kergesti lahti ei saa, kas tahate seda või mitte.

Möödunud laubal käisin pidus.

30 versta kadus pea tunni ajaga kondiaurumasinat vändates.

Siis kuradima üks sügeliseraibe ütles, et – kiiremini ei saanud vä???

Mina vastu: ega ma taarakas ega kangert ole!

Tegelikult, kuhu mul kiiret on? Mitte kuskile...

Põhjusmõtteliselt on võimalik selle rattaga küll sõita veidi kiiremini, kuid siis peaksin ratast veits tuunima – kitsad slikid alla, oinasarved koos käiguvahetuste ja pidurihoobadega, porilauad ja pakikas minema. Võib-olla ka käiguvahetuse kogu hammakatega vahetama ringi.

See kõik aga maksab, mitte vähe...

Aga ma ei uskunud, et ratturipüksid on nii asjalised. Mis sest, et traksidega teised. Tõesti tasus üks pisike investeering ära.

Nüüd kaen rattakingi, ratturisärki, -jopet ja muud siukset nipet-näpet.

Ahjaa, iseendaga tuleks kah tööd teha, alates võimlemisest, milles olen täielik laiskvorst, lõpetades kaalujälgimisega. Söömingust-joomingust ei tasu kõssatagi.

Pühabal sai kaalutud end ja 91,8 olid numbrinäidul.

Jah, asi edeneb.

Kuigi talvest saati on mõnigi kord silme eest mustaks võtnud, siis nüüd pole vigagi.

See va roheline tee avitab kuigipalju.

Tohtritele ei kavatse ma oma molu näidata enne järgmise aasta märtsi.