Tänu sellele, et mu üle nelja aasta
vanune ASUSe võrguraamat (loe: netbook) ei taha üksi punk(t)i panna
ja saksa klaveriga on üksjagu mässamist, võtsin käiku drastilised
abinõud.
Installisin täna oma vanasse Dell
Latitude läpakasse LinuxMint 15, koodinimega Olivia.
Meidi töölauaga.
Siis seadistasin ta oma käe järgi
ärr.
Mõttemülgas ei anna rahu ühes asjas
– viimatise aja aktiviseerunud luureteemaga seoses – miks
operatsioonisüsteemide versioonidele pannakse koodnimed, kui samal
ajal inimloomadele koodinumbreid jagatakse?
Kaesin veidi statistikat.
Viimasel ajal on minu ploogasse eksitud
sõnaga „armastus“.
Siit ei leia siukse märksõnaga
elutervet armastust.
Kõik on lörri lännu.
Minul vähemalt küll.
Järgmine sõna populaarsuselt on
„anarhia“.
Loodust jälgides on millegipärast
sihuke tunne, et seninähtud märkide analüüsimise tulemusel saabub
sügis sel aastal üsna varakult.
Ei hakanud mina Oellesummerile oma
laiska keret vedima - tegin omale ise va seda summit.
Üks miinus tuli selgelt välja –
pole seltskonda, kellega saaks õltsi juua.
Kütsin eila sauna soojaks.
Vihtlemiste, millega kaasnes üle pika
aja värske kaseviha lõhn, vaheaegadell pistsin pintslisse kaks pudelit
ning peale sauna veel ühe õlle.
Peakolus leierdati ühtejutti
ühtekomateist head rokilugu, kuid mitte ühtegi korda sülti.
Mistõttu ei kahetse mina üldse, et
lakkekrantsisummerile ei sattunud.
Kuigi seltskonda polnud mul – kõik
olivad suures linnas pröökamiseplatsil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar