Plaanin juba mitmet päeva, et saaks ühe tuuri oma rattaga ärr kimatud.
Aga võta tillist või tõmba näpust, ei saa kuidagi liikvele.
Suur puidukuhi lagunes ärr ja seetõttu vean puid hoopis varju alla.
Ei saa puudele ka inimese kombel ligi – vana sanna vundament on vahel.
Vana, sepa taotud pootshaagiga, mis vist ammusest ajast pole töötegemist näinud, tõmban halud ligemale, siis laon vundamendile ning seejärel kärusse.
See kõik võtab aega, ja mitte vähe.
Puidukoormaga käru sõidutan kuuri alla, mis mu vanaisa aegu oli hoopis hobusetall, mille meie hilisemas minevikus muutsime laudaks, kus elutsesid parimatel päevadel kuus siga, kolm lammast, kuus veist, kanalised.
Kui me nii targaks saime, et nii vähesega ei tasu üldse jännata, siis panime vähehaaval poe kinni.
Nüüd on kõik see ruum puude all kinni.
Tegelikult juba mitmet aastat.
Eila lõi loominguline hetk pähhe kinni ning keerasin lihtsalt rattakella ratta küljest ära.
Näis, mida võmmid selle idiootsuse kohta nüüd ütlevad.
Kuramuse päralt, olnuks mul ühe läbimõõduga toru kasutusel, siis mahuks lahedalt kellamise seade ära, aga mul läheb keskelt jube jämedaks too juhtimisetoru.
Kitsas oli ennegi...
Minu liiklusohutust hakkas segama.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar