Kaks kuud vaikust...

Ma ei tea.
Ja ei taha ärr ka sõnuda.
Muidu olen siukse uneka unega, et kui pea patja puutub, nii ma ka omal moel muretult magan päeva hakuni välja. Vahetevahel on selline öine periood, kus ma lihtsalt avan silmad ja jõllitan mõned sekundid kellanäitu, et see järel mõnusalt kerra keerata ning hommikuni silm loojas magada.
Täna öösel oli väheke teine värk.

Kella ühe paiku ilmus mu tudumiselarhvi ootamatult „„Punase Viinakuu“ kolhoosi“ kauaaegne esimees. Naeratas korra, tõstis käe (hüvastijätuks?) ja haihtus... 

Ausõna, tuu asi tegi mind rahutuks, korraks lõin silmad lahti ja kaesin kellaaega. Tavaliselt ma peale seda toimingut vajun rahuliku südamega uuesti turvalisse unesahtlisse. Seekord ei juhtunud seda teps mitte. Tuli hoopis järg eelpoolmainitud tudumiselarhvi.

Sattusin mina seekord suurde linna, kus ühes kohvikus juhtusin kokku pikakasvulise kiilaka habemikuga. Vahetasime mõned sõnad, istusime kurvalt maha ja võtsime esimehe mälestuseks.
Mu kaaslane koukis põuest välja ühe paberilehe, mis pitsatiga kinnitet, ulatas vaikides selle mulle. Andsin oma ausõna, et avan selle siis, kui andja mu vaateväljast on kadunud.

Jällegi tegi see asi mind rahutuks, et lõin taaskord oma okulaarid lahti. Keerasin end kerra ning üritasin muserdavast unest natuke kergemale üle minna. Aga ei!

Istusin mina nüüd seekordses unes kodus raali takka ja kirjutasin, silmad veekalkvel, järelehüüet sõbrale, kellega pole mul au olnud kokku trehvata.

Annaks, et see eelpool olev vaid uni oleks.
Kuid...
Täna hommikul otsustasin järgi vaadata suure gee plussist, millal viimati mõtteid vahetasime – kaks kuud on vaikust olnud.
Kaks kuud...