Ega jah, ilus ilm tuleb ikka ärr tarvitada

Muidu olen alati naaberkihelkonda pununud jooma ja sööma ning kalendriaastat vahetama.
Täna murdsin aastakümnetepikkuse traditsiooni.
Võtsin sae ja panin metsa kiunuma.
Patt olnuks nii ilusat ilma raisku lasta.
Viiendik palke sain ärr laasitud.
Kuna osa sihi peal risti-rästi olevatest palkidest on ka naabrimehe omad, siis pean temaga jutu üles võtma.
Kuigi ma ei taha seda teps mitte, kuna, aegade hämarusest, õieti maade tagastamise aegadest, on meil olnud erimeelsusi, mida ta pole unustanud.
Mina olin toona seda meelt, et tagastatakse kõik maatükid samades piirides nagu pseudokommunistid ärr virutasivad, kuid naabrimees paraku oli teist meelt – tema tahtis igalt poolt juurde saada mingi seaduse järgi 7% rohkem + erastada veel maid manuliseks. Aga selleks et 50le hektarile metsale küüned taha saada, oli ta suutnud mingi valemiga mult ligipääsutee metsa omale nihverdada. Sellele ma enam heatahtlikult ei vaadanud. Tundes tema iseloomu, kus ta kolhooside aegu tuli ütlema, et meie aidapalgid on tema maa peal, küsisin talt otse, kas ma pean helikopteriga metsast puid välja vedama hakkama? Ja andsin selle küsimusega suhte halvenemisele jalaga takka ning seisin vankumatult selle nimel, et ma ikka oma metsa pääseksin. Ja tema jäi sellest ihaldatud poolsajast hektarist ilma. Ja sellest tingitud vimm pole temal mitte lahtunud.
Sihi raiusin ma kunagi sisse oma maa pealt ja püüan hoida seda võimaluste piires ka puhtana, kuid naabrimehe osa on ikka raiumata.
Oeh jah...
Homme püüan rohkem puid laasida – ilusat ilma pakub ilmajaam.
Praegu rüüpan Jõulusokku ja lähen varsti üle Jõuluporterile, hammustades praetud pekiliha pääle...