Aga ei saanud – tuli hakata hoovi peal lund rookima.
Esimene lahtiaetud teekond oli muidugimõista peldikutee.
Siis hoov ise ja muud tarvilikud teerajakesed, viimaks õhtuhämaruses sai sissesõidutee lahti lükatud.
Muidu oleks saanud varem õhtale, kuid...
Üks seik nullis mu plaanitu.
Kui ma lumerookimisega otsapidi lauda taga olin, siis sain seal alles mahti silmi horisondi poole tõsta. Pilt, mis seal avaldus, oli hingemattev. Puhas valge lumevaip katmas puid-põõsaid-maad, lumeräitsakaid sadas taevast veel ja veel. No kurat, ma ei tahtnud seda mitte ärr rikkuda. Kobasin veidi põuetaskus ning tõmbasin JoobnudPõdrakärbse valguse kätte.
Nii sain ma nääriks mitu ülesvõtet.
Iseasi, millise kvaliteediga pildid ma sealt nüüd välja võlun.
Kui ma seejärel silmad põllu peale tõstsin, arvasin, et näen ilmutust.
Raputasin pead, pilgutasin silmi...
Oh, ei kadunud ta kuskile.
Tegin mõned klõpsud ning meelitasin ta kuidagiviisi enda poole.
Viimane paelus ilmselt enam, et ta tuli mu juurde.
Patsutasin tunnustavalt hobuse märga kaela, ajasin lorajuttu, mõttes käisin läbi kõik hobuseomanikud, keda ma lähikonnas teadsin üldse olevat. Millegipärast ei haakunud ükski mu mälupildiga.
Siis sattus mu pilk seirama külateele, kus hallikas sõiduauto ristles.
Omanik juba platsis!
Jube kiirelt ikkagi, võrreldes möödunud korraga aastate tagant, kui me ise pudulojuseid pidasime ja üks võõras suksu meile sattus. Raadio kaudu sai veel omanikku taga otsitud.
Ilmselt oli omanik hiljuti hobuse muretsenud (mis sai ka kinnitust, kui noorhärraga mõned sõnad vahetasime), et loom teda eriti ei kuulanud, vaid jalutas omatahtsi edasi.
Ma ise kihutasin tuppa leivapalukest haarama.
Tagasi naastes oli ka omaniku naine, kes üle põllu jälgi ajas, koos rakmetega päral.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar