Üks kiire ajatapmise tegu on käsil

Ei paku see elu mulle ühtki rahulikku hetke nautimiseks.
Pole ime ka, kui tullakse ühel päeval pooleliitrise 80-kraadise hortsiga minu manu väitega, et lahjemaga ei tasuvat ennast näole anda, misse on ka tõsijutt. Kondipehmendajast on siin hädasti vajaka. Paraku ei saa enam ilma selleta läbi. Ei, ärge saage valesti aru – pole ma ühti kohalikuks parmuks muutunud. Ehkki eitav suhtumine viitab tänapäeva karmile tegelikkusele viidates süveneva alkoholismi puudele. Noh, ega ma pole mingi kapijota, kes poeb värisevi koibade najal peitu, et keegi ei näeks, mida ja kui palju rüüpan.

Üleeila aga olid peied – sügelise lemmiklooma matused.
Matsime teise metsa vana leinavormis õunapuu alla.
Ei salga, tõesti võtsin peielauas paar pitsikest jäägermeistrit.

Eila – jälle tuli pudeliga külaline, sedakorda kodusiidriga.
Ei, me ei tähistanud Tarbatu Rahu aastapäeva, kuigi sügaval sisemuses ma alateadlikult võtsin ka selle auks. Samuti kummutasin Põlva rahu osaliste terviseks paar pitsikest.
Aga tähistasime varakult mu väärakat vananemist.
Õhtul hilja astus läbi õepoeg, kes tõi Võrumaalt paki.

Täna ei võtnud miskit.
Noh, homseks tuleb ka midagi jätta.
Vaat, siis on õige päev võtta...