Kas ei aita enam?

Ma olen nõukogude ajal sündinud ja üles kasvanud.

Sestap minu arusaamad erinevad tänastest igapäevasündmustest, mis erinevalt vanast ajastust on esiletrügivad, lausa „kööbbelslikud“.

Ehkki Lõvinööri elik Leoniidi ajal taoti järjekindlalt kolbasisesesse sülti peale koolitarkuste ka igatsugu pahna leninismuse/kommunismuse/sotsialismuse ja mingisuguse kangelasliku väikese maa nimelise suursuguse epohhi-laadse jura nimetuse all, Suurest Isamaasõjasündmustest röökimata.

Sellepärast vaatan tänapäevaseid sündmusi üsna sarkastilise ja iroonilise pilguga.

Kui see eelpoolmainitud Lõvinöörijupp kõrvad pea alla voltis ja pärast ka kõva kolksatusega Kremli müüri-äärsesse auku kukkus, siis polnud eelnevalt mingit teavet liikvel olnud, et surmatõbi kimbutamas.

Erinevalt tänapäevast. 

Vaatan telekast uudiseid ja äkki on mingi „pooletoobaline“, nagu sitt kahe kannika vahel, tohtrite konsiiliumi ridades – kes annab endast kõik, et karnivooribakter edasi ei kanduks – mullivee pudelit lahti korkimas. 

Nagu mujal ei saa seda tegevust teostada. 

Ma ei tea, kuidas teil, aga mul endal tekkis küll siuke tunne, et pooletoobaline ei jää peldikus ka oma isandast maha.