Jälgides murega
suures ilmas toimuvat ja meenutades oma kauges minevikus elik lapsepõlves
nähtud und või ilmsi nägemust või hoopistükkis tajumust,
pean üleilmse rahu huvides naisevõtupeoplaanid elik abiellumise kui sellise unustama.
Sest mu sisetunne
ütleb, et see ei saa olla mäng kui selline, vaid väga tõsine asi.
See minevikunägemus
kummitab aina enam mu peakolus okulaaride taga ja kuulmisorganite
vahel kiirukäärulistes sültjates ajuollustes.
...ei lase mul
kuidagi mesinädalatele ja ma pean peale jah-sõna andmist koheselt
rindele lihatombuks siirduma...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar