Mees sõidab, mitte load

Neil päevil käisin tohtri man küsimaks tervisetõendit liikluskeerise jaoks.

Küsisin tegelikult, kas mu haigusloo perra on üldse see võimalik?

Tohter kaes nettust ja mu patsiendikaarti, vangutas pead ja teatas – ei ole, sest kui minuga peaks miskit selles marulises hurrikaanis juhtuma, siis võetakse tema ette ja toimetatakse kinnimajja.

Küsis veel, et milleks seda juhiluba mul järsku vaja peaks olema, kui siiamaani olen ilma saanud hakkama?

Ma siis ütlesingi põhjuse: Mönkri ostsin ja kuna mul on mõlemil pool jõge kinnistud ja praegu on mönkriga võimalik ainult maanteed kasutades teisele poole saada. Muidu polegi mul juhiluba vaja, aga viimatisel ajal olen märganud võmme pidevalt selsamal maanteel saalimas ja nende võimsuses on mulle trahve väänata. Ma võin ju mentidele mokaotsast uriseda, et mees sõidab, mitte load! Sellisel juhul läheneb trahvisumma maksimumile ning takkatippu toimetatakse minu tagasihoidlik isik Paidesse...

Sa mainisid mingist mönkrist, kui ma õieti aru sain – vahtis tohter arusaamatu pilguga mulle otsa – mis see veel on?

Mönker või? Põhjanaabritel elik soomlastel on mönkijä, sellest tuletasin mina maakeelde uue sõna mönker, mis on oma olemuselt ATV...

Aga noh, pole Raisakull ennegi saand tervisetõendit juhilubade tarbeks, ei hakanud ta põdema selle tühja asja pärast. 

Oli selline juhus, et kolhoosi ajal Väike-Maarja võitööstuses töötades tuli vajadus tõstuki/laaduri juhiload hankida, ilmselt selleks, et ametiühing või miskine tööinspektsioon seda nõudis. Kihutasime ülemuse pirukaga ambulatooriumi. Ma olin niigi tagasihoidlik, vaadates seda järjekorda, mis toona seal venis, avaldasin arvamust, et täna vist löögile ei pääse. Kuid ülemus oli registratuurist mu kaardi nõutanud ning nõudnud järjekorrast ette ja ena imet – peagi olimegi tohtri kabinetis.

See oli tahtnud hakata mu haiguslugu sirvima, kuid pilk kaanele pani teist mõtet mõlgutama. Et tema ei saavat mulle tervisepaprit anda, kuna siin kaanel on punasega ja suurelt kirjas see asi, mis välistab kõik tööd mingi ratasagregaadi juhina.

Ülemus vaidles vastu, et tulge vaadake, kui heasti see sõidab, nagu prohv! Aga kui ei saa, siis pole vajagi, saab ka ilma selle neetud paprita load tehtud.

Ja tulime tulema, jättes tohtriproua õhku ahmima.

Eksami tegin igatahes ära ja laadurijuhiload olid mul käes.

Kord käisin ühe sügelise/sugulase pulmas.

Tagasi tulles oli vaja vennal hommikul piimaringile jõuda ja mina pidin mosse kottu toimetama.

Laekverest siis hakkasingi üksi tulema. Mäletan seda, et 50 oli rauas. Avispea kandis oli üsna kurviline, seal võtsin tempot maha. Triigist Müürikuni sõitsin 90 km tunnikiirusega. Millegipärast püsis mosse sel kiirusel kõikse paremini trajektooril. Edasi proovisin rahulikku sõitu koduhoovi.

Järgmisel tööpäeval kuulsin, et tol ööl olid rahvamalevlased väljas olnd – pooltunnike lahutas meie kohtumist.