Täämba ommiq...

Õieti küll hilishommikul, kui korralik ristirahvas kirikus pastori jutlust kuulamas oli, haarasin mina, veendunud pagan, käe otsa puukorvi, et lähen ja toon pliidipuid homseks ette, tahtsid minuga juttu puhuma hakata kaks vanainimest, üks kortsulisem kui teine, kes ilmusid mu aia taha.

Ma esialgu ei saanud aru, kas nad eksisid oma teelt ja õige teeotsa juhendamist küsima tulid või oli neil muu mure. Nagu mainitud, pühabane ennelõuna ka nagu, et võib-olla kauged sügelised ammukärvand lehma lellepoja kaudu...

Aga vaat, ei olnud – nad olivad hoopis jüngrid Jahve kummardajasektist – no selle tabasin ma kiirelt ära, kui nad suu lahti tegid – ei mingit enesetutvustust a la see olen mina see ja see ja tema on too ja too.

Esimese asjana nad küsisivad mu käest mingisuguse müütiliselt olematu isiku uskumust, et kas ma usun seda ja tahtsivad väita, et neil on uus piibel, mis on täiuslikum kui eelmised tõlked. 

Aga misse minu mure peaks olema? Liiatigi, kui me XXI sajandil elame? Et kosmoses mitu sateliiti ja ükski ei ole tuvastanud valge habemega vanameest pilve peal puhkamas... Järelikult tuu kõik on muinasjutt, mille alguseidu viib sellesse Sumeri aega, kui mingisugune kõrberahvas midagi soigus suitsetades mingit senitundmatut narkootikumi, mille tulemusel nägi hallutsinatsioone. 

Hvilosohveerisime antud teemal lühidalt, kusjuures ma panin tähele, et iga minu antud vastusega liikusivad need sindrinahad mulle aina lähemale. Sihuke tunne lõi sisse, et mul mingi magnet sees on.

Kas peale surma on veel elu-küsimise peale mainisin neile, idamaa uskumuse perra on inkarnatsioon võimalik, kuid ma olen tolle asja enda jaoks läbi mõelnud ja mul on selle teemaga ükskamakõik.

Taheti väita veel seda, et teaduslikult on kinnitatud, et piibli tegevused on tõesti toimunud, millele oponeerisin, minu teada on teie sekt valikuliselt pikkinud noid n.n. kasulikke tsitaate jah piibli tekstidesse selle eesmärgiga, et oma usutavust tõsta.

Lõpuks võeti kollaste kaantega raamatukene välja, millele pilku heites ma ütlesin, et mul oli see, aga rändas tulehakatuseks. Jube ehmunud pilgud olivad, kui ma kirjeldasin neile mõnuga, et jube sitt oli rebida ja kortsutada neid lehti, aga missa ikke hing teed – puud vajasid ju tulehakatust... Tahtsin küll nagu kirikusse viia, liiatigi kui üks isand on teil mõlemil, mida tuleb kummardada, aga ma ei viitsinud eriti selle asjaga jamada.

Seejärel taheti sokutada vahitorni-laadset kirjandust, mille peale ma urisesin, et need sitad ei põle ka mitte.

Nähes, et minuga ei saa kokkuleppele, küsisivad, et kas nad võivad järgmisel korral tulla?

Mille peale mina vastasin, et sel asjal pole mõtet.

Aga nad panevad siis kirja, et siia pole asja!

No kurat, see asjatoimetamine meenutab mulle rämpskirja, kus on küll ärr toodud, et kui ma ei soovi tulevikus edaspidi nendepoolset külastust, siis tuleb sellest ka teada anda!

Kui mul oleks vaid selline suur prügikast, siis tõstaksin teid mõlemit sinna. Aga teie õnneks on mul selline väiksemõõduline konteiner.

Selle peale nad lahkusivad, öeldes veel aiaväravat sulgedes, et ma tark inime olen.

Mida nad sealt piibli ja jahvesekti manu siis otsivad?