See otsus ei tulnud kergelt

Käesolevaga teatan, et olen otsustanud kandideerida Vabariigi Presidendiks.

Põhjuseid on siin tegelikult mitu.

Mingil ajal kauges noorusepõlves, sellest on umbkaudu 35 aastat, unistasin tõepoolest Vabariigi Presidendi ametikohast, kus ma kuulutan välja enda arust arukaid otsuseid, et rahvas hääletab mu teiseks ametiajaks tagasi, kuid mina keeldun sellest.

See oli esiteks.

Teiseks, vahepealsed tormilised aastad, mis tõid meite kodumaale vabaduse kremliitide orjusest, kusmanu minu osa siin tagasihoidlikult öeldes üsnagi suur*, tõid Vabariigi Presidendiks kadunud Lennu-taadu, kes tõstis oma isikupäraga lati kõrgele – no kes siis tahaks seda ontlikku ja ihaldusväärset ametikohta ärr lörtsida. Nüüdseks on Arnold vähesel ja Toomas suuremal määral tõmmanud lati tavainimesele kättesaadavamasse kõrgusesse.

Kolmandaks, kuna veevalaja unistustel on kombeks aja voolus tõeks minna, siis olen mina seekord õigem kandidaat võrreldes erakondade upitet eputaatidega.

Neljas põhjus on ilmselge, kuna ma elatun praegusel momendil vabariigi valitsuse vahendatud elatisega, siis minu valimine Vabariigi Presidendiks annab vastupidise tulemuse – minu palgast saadav tulu- ja sotsiaalmaks katab juba mitmete inimeste esmased sotsiaalvajadused.

Nii et minu Vabariigi Presidendiks valimise puhul on Vabariigil endal kasud ka sees.

Samas kutsun ka teisi isamaalisi mõtlevaid vabariigi kodanikke end üles seadma presidendikandidaatideks. 

___________________________________________

* umbes samasse 35 aasta taha jääb ka minu sihikindel uskumus Eesti Vabariigi taastulemisse pessimistide hulgas, kes väitsid, et nõndakaua, kui vene armee kirsavoid tambivad siinset maakamarat, ei saa Eesti kunagi iseseisvaks riigiks... 

Ajalugu näitas aga, et saab küll – enne pöörasime riiki õigesse rööpasse, seejärel kupatasime liitlaste abiga kuulsusrikka Punaarmee teisele poole Peipsit.

Läbirääkimised „savetskaja armija” väljaviimiseks olid teadjamate sõnul üpris rasked.

Mina oleksin pakkunud sellise lihtsama variandi – need nõukogude soldatid, kes oma aja (kaks aastat) ära teeninud, paigutanud Tallinn-Moskva, Tallinn-Minski või Tallinn-Leningradi rongi peale. Kui viimane soldat ära saadetud, siis järgmisena on minekuvalmidusse end seadnud ohvitserid ja üleajateenijad oma vahmiilidega. Aga kogu see relvastus, mis siin dislotseerus, jäänuks meie taasloodud kaitseväe kätte...