Käisin talgul

Nüüd on vähemalt kõikjal näha, et kloorovüll asetab ennast kevade toel kulu kukile.

Valget lund, minugipoolest kasvõi määrdunud olekus, pole enam kuskil.

Millest minusugusel tolgusel on eriti kahju.

Enam pole mõtet ajada puid ahju... 

Möödunud kolmapäeva õdakul pakkisin oma hügieenitarbed riidest tuhlikotti.

Tuldi järgi ning mõneks päevaks keerasin ka majapidamise lukku.

Kohapeal selgus, et õige pea saab juua, mekkimiseks koduõlut anti.

Saabus üsna pea ilmakuulsa degustaatori arvamus – toores teine sittakanti.

Kuiva trenni tehtud sai – purgiõlle koos viskiga, pasaarihoone püstitamine, liha lõikumine.

Lisaks veel metsaminek noorte kuusetaimedega, eesmärk – raiesmikuga lõimumine.

Siis lõpuks ometi lauba ommiq antud sai start neljarattalistest summutitest.

Kümmekond masinat, suundusid talgualale, rahvast peal murdu, tehti sammutest.

Kes said labidad, need küürutama pidid, kes aga basuukatorud, need selga säästsid.

Mina, aeglane mehike nagu muiste, võtsin toru ja end lahinguväljale saatsin.

Kiirelt kadusid teised juba tuleviku poole, samas kui kuusetaimedega mina olevikus viibisin.

Mu tempo, mis lubas õlut rüübata, sest vagu oli kõver – paar kuusetükki rohkem ma mulda pistsin.

Ja lõpuks ikkagi mul kolm taime puudu jäi, raisk. Võtsin laenuks, kuid tagasi ei andnud.

Lõunaks vististi seljanka rohke hapukoorega, kuid leivapätsid olid millegipärast kadunud.

Leiba luusse lastes räägiti kahest metsanotsust, kes sealsamas andnud otsad.

Mina nägin ühte – oli teine üsna rammus, haugatud millegipärast tükk taguotsast.

Tagasi lonkides haarasin kolm purki alberto kukke – ühe leivavee pistsin pintsli.

Istutamise ajal tundsin, vesi minus keema läks ning tühjendasin põie üle vaovinkli.

Seejärel koheselt janu tekkis, polnud midagi teha, korkisin purgi lahti ja nautlesin.

Päike tuul ja pilved – nemad kõrges kõigest ilma jäid, et saatsid mu kallale jaheduse siis.

Paar tunnikest veel kuusetaimi maasse surusin, tõstsin silmad – teised läinud.

Läksivad sinna platsile, kus kevadveest üleujutet jõepõhjast turritasid kännud.

Ei saand plaanist asja – kodinad korjati kokku ning minekut tegime.

Maasturipikapi tagaistmel sõitsime kogunemise kohta nagu ameerika mägedes.

Oodates nagu müstilist Godood ülejäänud rahvast järgi, pistsin viimase purgisisu nahka.

Lihtsalt ilus oli olla... elu tundus samuti ilus - ümbruses polnud ühtki pahnapaska –

mu meeli kõitsid noorikud, üks kenam kui teine, lõpuks tunduski,

et meite maal polegi kõverate kootidega mustusest lehkavat tunguusi.

Öisest pasaaripidust ma rääkida ei tea – volbriöö nõidu ma kahjuks ei näind.

Olin kõigest lihtsalt väsind...