Eelmise loo
kommentaar hakkas peas keerlema kui kummituse lustipukk.
Öeldakse, vähemalt
mina olen kuulnud mõnda nii ütlevat, et pikk kooselu muudab
inimloomapaari sarnaseks.
Et lõpuks ei tegevat härral ja proual
vahetki, nagu oleksid kaksikutena kogu elu koos elatud.
Piinlik hetk,
kusmanu, tekib siis, kui eksitus valguse kätte sõuab – ei tahetud
sugugi auväärt paari solvata.
Nagu padjanäod kui
sellised.
 |
| ...kord hajuvast udust saab karm tõde... |
Noh, see on juba ajalooline tõde, ega valge rass tee vahet kollase indiviidide vahel, mustadest kõnelemata ja vastupidi.
Nüüd alles hakkan
taipama (tavaliselt on mu juhtmed alailma lühises, kuid nüüd on
küll need ülipikad, et mitusetu aastakest jõudis äratundmisele),
miks üritatakse viimatisel ajal vägistada sooneutraalsust
igapäevaellu.
Selle tulemusel
loodetakse aretada pilusilmseid sebratriibulisi padjanägusid, kes on
ühte nägu ja sugu. Õigemini tekib mingi hübriidne sugupoolsus,
kus iseennast seemendades saab järeltulijaid niipalju kui
ühiskonnale peaks vaja minema.
Ilmselt ulme, kuid
nagu mina olen tähele pannud, on mu mõtted ajast ees ja mille olen
välja öelnud, on ka mu elu jooksul minust sõltumatult ka
millegipärast ellu viidud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar