Eelmise postituse jätk

Kaasmatkalised küsisid, ega siin Kalevipoja hobuse skeletti otsita?

Ma ise ka juba mõtlesin, et ei tea, kas Valgesuksuküngas oli looduslikult liig lauge, et nüüd kaevatakse see järsemaks?

Hehh, üks võimalus olnuks ümberkaudsetelt põldudelt kive kokku tuua, ning tsementeerida kogu see mäenõlv järsuks kaljuks...

Nõnda või teisiti oli kogu plaaza esindusküljena üks suur ehitusplats, kus toimetasivad kallur ja kopp, ülejäänud masinad seisid sootuks. 

Mul jäigi küsimata, ega nende masinate operaatorid streiki ei pea? 

Lisaks sellele avastasime, et ka tornile on lint ümber niuete tõmmatud nagu oleks olnud siin valitud sadade teiste seast Kõrvemaa kõikse kauneim miss, kes sai auhinnaks limusiini.

Avastasime kohapeal ka Lendavate Taldrikute tsooni - Volke ja Aare võiksid siin saatesarja teha.

  

Metsas kolades leidsime sihukese kraani, millest voolab peale õlle ja gini loodetavasti ka õiget metsakohinat elik õuhkat: 

Ega jah, peale ümbruskonna uudistamist põrutasime karjäärijärve manu, kus mu kaaslased end vette kastsivad.

Aegviidu suunas tagasi sõites tabasin end anomaaliast mõtisklemas – mu itaalia suksu on nii hea veeremisega, et lausa kimas või tuhises laskudes teistest mööda ilma väntamata. Ajasin kõik rehvide süüks...

Mõtlesin, ehk on matkalistel aega ka Nelijärvele kiire pilk peale visata, kuid pärast pisikest arutelu sõitsime ikkagi Aegviidu perroonile. Et aega oli särtsuruuna väljumiseni üksjagu, otsustasime poest ka läbi astuda.

Kui ülikuulsad külalised rongi peale kupatatud sai, lehvitasin hüvastijätuks kätt ning hakkasin kodu poole tagasi väntama.
Tagasiteel Nelijärve teeotsast möödudes nägin silti juba tee ääres, et see Nelijärve puhkekeskus oli täielikult reserveeritud.

Muljeid Raisakulli anarhilisest rattamatkast.

Nagu vitamiinipausist aimu sai antud, toimus vahepeal Raisakulli anarhiline rattamatk. Misse kandis nummert kaks. Tegelikult olen üksi teinud mitmekümnemiiliseid otsi ikke jaburalt, aga nagu öeldud, polnud need mitte üks teps rattamatka nimetust ärr teeninud. Minu arusaama järgi peab olema mingisugune punt, kuhu kuuluks peale minu vähemalt üks segane inimeseloom, kes on nõus kasvõi läbi paksu parmuparve kihutama.

Kõiksepealt oli vaja mul kotti toppida pentaksi peegelfotokas, mis oli kaalu suurendamise eesmärgil igati asjakohane, sest mida raskemalt mõjub tagapakiraam, seda kindlam on vedava ratta haardumine maapinnaga, olenemata selle koostisest. Seda sain kogeda kohe hommikul kasteses rohus, kui proovisin paar kiiremat vändakeerutust, mille tulemusel pidi tagumine ratas ette sõitma imiteerimaks jäärajaliugu. Tolle asemel kiirendus kogu mu kondiaurumasin vektorina otse.

Muidugimõista ei hakanud ma endisest bensukast tehtud kohvikulaadset asutust külastama, vaid lõikasin vana teed pidi, kilomeetritest pidin nõnda oma 2 tükki kärpima. Ilus hommik saatjana aitas kenasti õigeks ajaks Aegviidu perroonile jõuda. Valisin ilmselt vale sildumisekoha, sest särtsuruun logistas teisele poole.

Külalismatkajad korralikult vastu võttes tahtsin nad suunata kõiksepealt kohalikku poodi. Mul olid omad huvid ka man – banaan pidi hästi krampide vastu aitama, juhul kui need tekkinuks. Kuna ei soovitud aega enam eriti viita, siis transportisin matkajad RMK infopunkti, kus sai kuuris olnud eksponaatidega tutvudes aega viita küll ja küll. Meie külastamise aegu tuli mingi välismaalasest matkatibi otsima infopunkti, ma soovitasin maakeeles juhendades tal suure maja suunal liikuda.

Jõudsime ise ka nii kaugele, et saime infopunktis kolada.

Näiteks jäi mu vana mölahvööni katkise objektiivi ette tiibadega draakon, kes osutus lähimal vaatlusel mutiks.

Pärast kolamist võtsime ja panime sõidusuuna paika. Esiti sooviti ujumiskohaga tutvuda. Ma soovitasin sellega veidi oodata, millega oldi ka päri. Teadsin, et meie teele jääb vettekastmise kohti oma kolm-neli tükki kindlasti, olenevalt marsruudist. Suund sai võetud Valgesuksumäestikku. Teel sinna möödusime eelnevalt kohatud matkatibist, kes jala matkas.

Kunagi sõitsin selle raja 10 minutiga ärr, kuid nüüdseks on vanust ka turjale kogunend, et võtsin nõuks rahulikuma tempoga kulgemise. Pärast mõningaid pause jõudsime Mägede külla, kus kunagi oli pudelitest tehtud pudelikujuline varjualune, mis ühel aastal kokku vajus ja mida enam ei taastatud nagu ma veenduda võisin. Küll aga oli see puhketalu nii kaunis, et tegime ka pilte. Tõsi küll ilma minu fotokata, kuna ma olen aegade jooksul niivõrd ratsiks muutund, et ei viitsi enam iga paari pildi perra pildimasinat välja koukida. Minu mälu järgi pidi laiem siht vasakule viima ringiga ja üles-alla sõites otse Valgehobusemäe ligi. Ekslesime veidi parmude seltskonnas, kuna meil polnud õllet kaasa taritud, siis olid ka parmud meie peale tigedad. Seega matkale minnes PEAB mõni purk ÕLUT kaasas olema, mölisegu seltsimees LiiklusEeskiri mida tahes.

Keerasime otsa ringi ja tulime karjäärijärve manu tagasi, et sealtkaudu ihaldatud sihtkohta pääseda.

Valgehobusemäe man on ka mingisugune väikene supelusekohake, mis ei olnud rahvast pungil.

Üks supluseonkel karjus, ega me süüa soovi?

Kõiksepealt oli tarvidus hinge tõmmata, siis seejärel šokist toibuda.

Kuna matkasellidel oli oma toidumoon kaasa võetud, siis üsna pea hakkas ka minul kõht korisema. Uitasin siis tiigilaadse järvekese man ja kaesin üsna tuttavat larhvi. Isiklikult minul pole oma teada kokkupuudet olnud, aga vanasti, kui mul käis Järva Teataja, siis oli Albu (nüüd juba endine) vallavanem ühtelugu pildil. Panin kohe väga imeks – kuhu see Jaak Mae jäi? Pidi ju too viimane olema siin keskuses peremeheks. Aga noh, nii või teisiti Albu pikaaegne teenekas vallavanem serveeris mulle supi ja kohvi. Mille ma muidugi rõdu peal pintsli keerasin.

Kunagi ehk jätkub, kui aega ja viitsimust jagub...

Heinategu Raisakulli moodi

Viimasel ajal on linnavurled üha rohkem hakanud maale oma pesa ostma.

Kohendavad vana talu endale elamisväärseks – too on tegelikult esimese kahe aasta tegevus, parimal juhul saadakse paari kuuga asi jonksu. Siis avastatakse, et õueala muruplatsist on saanud tolle ajaga lausa heinamaa, kus rohi ninani. Proovitakse muruniidukiga asi kontrolli alla saada, kuid selle nõrguke mootor tõmbab ennast üsna pea kooma. Kihutatakse linna, kus ostetakse hirmkalli raha eest raideri või murutrakatsi, kuid needki ei kesta kauem. Kellelgi kodakondsetest tuleb meelde, et ta nägi mingit vikatit kuskil aidas või pööningul. Otsima hakates meenub aga, et vanarauahunnikusse sai see visatud, aga kui vanaraua platsi minnakse kaema, siis poolel teel tuleb jutuks, et see träni sai ju kohe kokkuostu viidud.

...Just sellisel heinamaal peamegi pidu...

Nüüd on vesi ahjus, kuna valla heakorra ametnik on hakanud ringi luusima ja kirja panema, keda vallalehe häbiposti võiks suruda.

Enamus endisi vurlesid löövad käega ja lähevad naabrimatsi manu, kes paneb tavaliselt hinna paika umbes taoliselt – elab tema ja elad ka sina.

Selle eelneva taustal on hea nõu hinnas. Eriti, kui tasuta saab.

Ma oma tegevuse toon nüüd ära.

Ehk on abiks?

Mul aiatagune on olemuselt muruplats, aga paar-kolm viimast aastat ei ole ma viitsinud iga jummeli nädal muruniidukit seal jalutada. Lasin kogu selle rohelise rinnuni kasuda, lilleõiteilu ei maksa maha kanda, eriti aasalillede oma. Ja sel aastal oli siuke liigirikkus, mida ma ennemasti ei mäleta. Muidu olen peale jaani nädala jagu oodanud ja siis selle kõik maha niitnud, aga sel aastal tasus oodata ikka nädalajagu rohkem. Kevad ei tahtnud lihtsalt sel aastal lahkuda.

Oli valida, kas panen võsakale kolmiknoa või tamiilipooli – eelnevate aastate kogemusena on mul meeles, et tamiil kerib jultunud kombel heina keerdu ja siis hakka seda lõikepea ümbert ära sikutama – valisin siis esimese variandi. Tamiiliga olen lõiganud kivide ümbert, sest ma ei soovi kahest silmast vigastada saada, kui metallnuga lööb vastu kivi tüki lendu.

Kui aasajupike oli niidetud, siis olin loorehaga niidetud vaalud kokku roobitsenud ja reha varreotsaga aidanud kuhilaid tekitada – enamasti olen kolmest vaalust ühe teinud.

Mönkrile käru sappa ning edasine oli juba muskulli arendamine hangu abil. Märg, vihmast raske rohi põletab hangudes hullult kaloreid. Ning edasine oli juba kökimöki – vedasin vana kuuri asemele eelmise aasta „toodangu” manu ja taas musklijõud hanguga kärsatas üleliigseid kaloreid.

Nüüd jääb oodata, kui ädal annab märku, et tagumine aeg on murunäksijaga üle käia. Enamasti ma ei ole viitsinud ädalaräbalat niita.

Jääb metskitsedele talveks.

Röstitutsioon

Ei oska kuskilt aru saada, kas seda „bruusa” õlut tuleb röstida või ta on juba röstitud?

Veel tahaks väga teada, kuidas nad selle ümmarguse purgi leivaviilakaröstrisse mahutasivad?

Kiire nädalavahetus oli

Et jaanipäev on tulemas, läks Raisakull sahvrisse kaema, kuidas joomapoolisega seis on – polnud eriti kiita.

Ega Raisakull ei taha enam mööda Eestit ringi kooserdada, siis ülaltoodu valguses pidi ta siiski oma ego maha suruma.

Liiati, kui sügelised olid minemas.

Sestap tuli vastu võtta kutse minna juubelile, mis pidi peetama kuskil Mägi-Eestis.

Laupäeval tegi Raisakull kõiksepealt kiire soojendusringi Pandivere päeva laadal.

Seal polnud mitte miskisugust muhvigi, mis sobinuks kingikoti sisse.

Pärast väikest arutelu otsustas Raisakull Tarbatu turule ka silma peale visata, ehk on jaanikuu alguse tõttu seal valik suurem – ikkagi vurlevärk.

Niikuinii oli sinnapoole minek.

Tarbatust edasi sai polaar-Läti ja troopika-Eesti ühises linnas paar kohvrit õltsi ja ühe paki veini muretsetud...

Valka alkopoe-esine purskav vesine sammas

Ma ei tea, aga rahvas on vähem jooma hakanud.

Igatahes õhtul peolauas istudes sai meitepoolsel elik Põhja-Eestist tulnute ees viinapudelil kippelt päkad silma aetud, et laug ka ei pilkunud.

Veidi hiljem alkomeetrisse puhudes hakkas minus kahtluseuss närima – kas ikka sai õiget kraami pruugitud või uus alkomeeter on sussid taevapoole sirutanud.

Iga puhuja puhul märkis mõõtur ümmarguse nulli.

Ka minu puhul, kes ma tõstsin vast kaks-kolm pitsi enam.

Et selgust saada, lonkisin mina peolauda ja viskasin pitsitäie omale hinge alla.

Naastes mõõdiku manu sain ma olla sajakordne puhuja.

Lõõpisin veel enne– mingisugune auhind pidi tolle puhul soolas olema.

Puhusin ja alles nüüd näitas alkomeeter, et ta ikkagi on töövõimeline aparaat.

Kogu eelneva lõigu moraali sisu on lihtne – kahtlema peab.

Raisakulli pikk nädalavahetus

Neljapäeva hommikul kella poole üheksa paiku, kui ma viibisin koikus olles kõikse magusamas unelarhvis, hakkas mu mölaföni-raisk kisama. Ma kobasin tükk aega tühja enne, kui sõrmed vibreerivkarjuvat aparaati tunnistasid. Võtsin siis kõne vastu.

Esimese asjana küsiti otse – Magad või?

No mida oli mul valetada, unesegasena vastasin – Jah ja lasin paar törtsu paksu...

Tead Raisakull, käi õite sinnasamusesse, aga umbes nii tunni aja pärast hakkan siit liikuma ja korjan su peale. Teeme täna algust – nii tund-paar tööd, homme on rohkem talgulisi kohal, saab ka enam ehk ära tehtud, ja ülehomme vaatab edasi...

Tegelikkuses aga kujunes sedasi, et esimesed päevad olid kella viieni tööd täis, eile lõpetasime veidi varem. Ma põhiliselt laasisin ning langetasin tormituulte poolt jäetud metsakuiva materjali, teised aga tükeldasivad nood palgid kolmemeetristeks nottideks ning vedasivad hunnikutesse. Ürgoru veer sai vähe korrastatuma ilme. 

Peale töötegemist oli saun ja õlu ning õhtusel söömaajal kodukootud pipraviin manuliseks.

Millegipärast pidin mina kui veevalaja tähtkuju esindajana viina pudelist pitsidesse kallama. Lihtsalt sel põhjusel, et sattusin igal söömaajal liitriste pudelite vahetusse lähedusse istuma. 

Mingisugune magnetism või?

Ei tea veel ühti, kuna lauda istudes polnud pudelitki välja toodud, mis veel pitsidest rääkida. 

Justkui nõiaväel oli ühel hetkel söögialused vedelikud mu ligi. 

Usaldatakse vist mind rohkem kui...? 

Ehk...

...tasub ka teisest kandist tehtud tööle pilk peale visata...

...sest nüüd alles sain mahti selle pildi üles laadida.
Tegelikult on veel paar vaadet, aga neid ei hakka siia riputama.

Seis on sihuke, et...

Nüüd peaks selle aasta suurim projekt enam-vähem olema, vaid mõned nipet-näpet nagu särtsu ühendamine kujuteldamatute laternate külge, jäi veel teha.

Igatahes olen praegusel ajahetkel juba mõtetes teel lõunasse, kust saab soodsalt tähistusväärset märjukest. 

Vähemalt hakkan selleks end ette valmistama...

Pilvepiiril

...kui siit pilvepiirilt alla vaatan, üle õitsva eestimaa...

Eih, ma ei ostnud ega laenanud küla pealt droonilaadset mänguasja.
Vennapoeg sõidutas mu tõstukiga üles, tahtes ilmselt näha, kas ma ikka kannatan  peale klassikokkuminekut kõrgust.
Ropsima/öökima ma igatahes ei hakanud.

Saagu teid palju...

Eelmise loo kommentaar hakkas peas keerlema kui kummituse lustipukk. 

Öeldakse, vähemalt mina olen kuulnud mõnda nii ütlevat, et pikk kooselu muudab inimloomapaari sarnaseks. 

Et lõpuks ei tegevat härral ja proual vahetki, nagu oleksid kaksikutena kogu elu koos elatud. 

Piinlik hetk, kusmanu, tekib siis, kui eksitus valguse kätte sõuab – ei tahetud sugugi auväärt paari solvata. 

Nagu padjanäod kui sellised. 

...kord hajuvast udust
saab karm tõde...

Noh, see on juba ajalooline tõde, ega valge rass tee vahet kollase indiviidide vahel, mustadest kõnelemata ja vastupidi. 

Nüüd alles hakkan taipama (tavaliselt on mu juhtmed alailma lühises, kuid nüüd on küll need ülipikad, et mitusetu aastakest jõudis äratundmisele), miks üritatakse viimatisel ajal vägistada sooneutraalsust igapäevaellu. 

Selle tulemusel loodetakse aretada pilusilmseid sebratriibulisi padjanägusid, kes on ühte nägu ja sugu. Õigemini tekib mingi hübriidne sugupoolsus, kus iseennast seemendades saab järeltulijaid niipalju kui ühiskonnale peaks vaja minema.

Ilmselt ulme, kuid nagu mina olen tähele pannud, on mu mõtted ajast ees ja mille olen välja öelnud, on ka mu elu jooksul minust sõltumatult ka millegipärast ellu viidud. 

Juba mitmet ööd...

Juba mitmet ööd vähkren unes –

mul naisevõtt olla unund...

Küsin endalt, mis on mul viga,

või on see raibe saatuse igand?

Tõsi on, et mul Annet ei ole,

seetõttu olen ma üpris andetu.

Kena Mandyt ka nagu käekõrval pole,

siis tunnen end veidi mannetult.

Minevikust saabus mu oidu Ingrid – 

aga ta peig kuvas tiirlevad tähed ja inglid. 

Kunagi sai piiratud ümber Pille,

kuid tema vasaksirge lõi mu pildituks... 

...veits dünaamiline vaade paistub siit...

Mis tehtud, see tehtud

Kaks kihti silikaati ja enam ei peaks vihmavesi sisse kulgema.

Üks „laud” sai pooleks (kuivõrd see pooleks on – pigem ca veerandiks ja kolmveerandiks) lõigatud, seeperra tuli ka kaane külge kruvida, et kataks laiuti/pikuti silikaadi ärr. Aga jah, lühikeseks jäi – ma võtsin mõõdud vana ja vettinud kaane pealt, misse sent-paar ikka loeb. Materjali väljatulek luges rohkem.

...võib-olla oleks pidanud kolmanda rea ka laduma...

Elumajal sai vana auklik kasukas, mis ilmselt oli vanem kui mina, maha kistud.

Kaks päeva läks selle nahka. 

Seejärel ehitasime vennapoistega tollistest pooleks saetud laudadest karkassi ja ajasime loodi. 

...ürbid kisti maha
jäi alasti maja...

Tuuletõke läheb peale ning seejärel peale distantsliistude panekut uus vooder, mis praegu on eeldatavalt värvimisel.  

Eesti külasepa käsitöö

Ei tasu üldse arvata, et ma kalmisturistide teemaga seotud piltidega vihje annan ärrkärvamiseks.

Kuigi ma peaksin kõigi märkide perra maistest kohustustest prii olema.

Umbrohi ka nii lihtsalt ei tagane ega hävine... 

Lisaks tuleb tuhandes postitus kirja panna, praegune postitus on vist 902 sissekanne, äkki siis premeeritakse mind tuhande rublaga...

Aga jah, nagu allpool pildilt näha, on siia maetud Eesti külasepa käsitöö.

...tänapäeval miskipärast ei surda enam vanadusse, vaid haigustesse...

Teadmata on, millal seesinatine Eesti külasepa käsitöö ärr suri ja mis oli surmapõhjus? 

Rist

Tõlgendage allolevat, kuidas tahate...

Graatsiline kummardus?

Lahjavõitu tuli

Selleaastane jaanik Ebaveres oli vähe teistmoodi, kui ma eelnevaid aastaid meenutan. 

Algul polnud ruumi parkida, kuid kella ühe paiku olid pillimehed oma kodinad kokku kraamind ja vehkat teinud. Sellega koos hajus ka see tohutu rahvamass... 

...järgmisel aastal ehk küünlavalgel saab peetud jaanik...

Üks viiv

...paari aasta tagusest lõkkeollusest, mille ma nüüd alles mälukaarti kammides leidsin.

...mingi elukas terendab
ning teretab
või mul on
hallutsinatsioon...

Punase kuke ohjajad

Millegipärast vanu pilte sirvides tuleb peakolusse küll sihuke mõte, et omaaegsed tuletõrjujad olid loovama mõtlemisega - kui ennast ajalukku jäädvustades fotoplaadile ära ei mahuta, olid nad varmad esiritta kasvõi pikali heitma.  

...igatsorti asjapulki hõivas esirea...

Tänapäeval ei taha keegi paraadmundrit määrida, sest isegi kutseline päevapiltnik oli sunnitud paar või enam sammu tagasi astuma, et saaks selleaastase lennu kaadrisse püütud.

Kui valgus künnab pimedusse vaod

Pimedus.

Päikeseketta sähvimisest on möödas, kui ma uuri, mis lebab mu silmade kõrgusel, sihverplaadile pilku heites mäletan, oma paar tundi.

Osoonirikas karge õhk on juba vahetunud soojalt lääge värske kaselehe aroomiga.

Too nagu kutsuks end embama nagu emane inimloom kevadiselt pöörasel jooksuajal.

Kuid väsimus haarab mu meele oma valdusesse...

Eluveest, mis mu randmelt iga südametuksega väikse verise fontääni tekitab, kulgen tühjusesse.

Hädiselt tajutav ümbrus hägustub kordades võimsamini, mida jõuetumaks mu südamelöögid muutuvad – enam ei lähe kaua, kisendab sisetunne.

Saabuv valgus haarab endasse täpselt sel hetkel, kui hästi nõrgalt võimendub orgasmina mu viimne südametukse. 

...ent pilvel kord küntud sai ja seeme vakku külitud... 

Pudenev aeg: 37.veebruar - kevade alguseni oli jäänud kõigest üks sekund...

Kui britid lahkuvad...

Sihuke kentsakas mõttemülgas hakkas mu nõdravõitu peakolus mulksuma.

Juhul, kui selline globaalse haldusega riik nagu Suurbritannia otsustab jõuroliidust lahkuda, siis peaks meite kooliprogrammid ka üle vaatama, seda just inglise keele koha pealt.

Kuna me oleme olnud sajandeid saksa kultuuri poolt lämmatatud, siis peaks haridusasutused hakkama nüüd saksa keelt rohkem tarbima. 

Teisisõnu lõpetame inglise keele õpetamise ära ning asendame selle doitsiga. 

Võib-olla kärab siin ka prantsuse, hispaania, portugali, rootsi, flaami vms. keeleõpegi ära, kui me ikka mõne jõuroliidu suurrahva keeleta hakkama ei saa.

Noneh ministrisaks

Ma tõesti ei tea, kuidas mujal, kuid meil on siin igatahes neljarealine maanteelõik olemas...