Vanast ajast on
meelde jäänud selline kild, kus esimest korda elus rongiga
Haapsallu sai sõidetud. Oli see hilissügisene, vast novembri lõpp,
aga võis olla ka detsembri keskpaik, karge ja vähese lumega aeg,
kui mind sanatooriumisse talutati.
Ega mul kõike
sellest ajast meeles olegi, kui paar asja on mällu küll kinnistunud
lisaks eelnevale.
Üks neist tempel-mällu-igaveseks-tüüpi mälukatke oli see, kui kaanetas kuursaali
ümbrus. See oli juba sanatooriumi aknast juba näha, nõndapalju kui
silm seletas. Paari päevaga oli kogu see laht jääkaane all. Halli
ilma eredaimaks kohaks jäi see seik, kui ma kaesin aknast, kus üks
tüüp läks oma autoga – marki tõesti ei mäleta, nelja-aastane
pätakas ei jaganud noid eriti – jääle ja tagasi ei tulnud.
Igatahes paar päeva hiljem oli jälgi veel jääl näha.
Siis samast ajastust
oli mul kokkupuude näärivanaga – esimest korda elus
võhivõõrastega ja ei ühtegi omainimest polnud manuliseks. Kõik, nii suured kui väikesed, olid mängutoas ja too oli lausa piltpostkaardiline vaade, üleüldine hämarus ning valgus oli ühes nukas koos kuusega.
Ma ei
usu, et ma miskit seal taidlesin, aga ma sain vähemalt küpsisepaki,
mille peal kiri „Piparkoogid”.
Miks nii mäletan, kui ma
lugeda ei osanud, on siiani ajumüstika.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar