Mu vennatütar
esitas jõulusöömaajal järsku ühe ootamatu küsimuse.
Et miks mul naist
pole?
Ma küsisin vastu: Kes sinu arvates minuga koos peaks tahtma elama?
Tema omakorda vastu:
sul oli ju keegi Terje-nimeline?
Ma ise küll ei mäleta, et mul keegi Terje nime kandev näitsik kunagi mu tutvusriingkonda kuulunuks.
Aga no mis ma oskasin
kosta...
Valus hakkas, raisk,
sest see oli valus küsimus, samas kui tema istus oma poisi kõrval
õrritamaks mind. Mõtlesin juba seletama hakata, aga hoidsin suumulgu kinni - ei tahtnud jõulutunnet ärr rikkuda...
Hakkasin siis hoopis pinnima teiselt, et miks just see nimi tal meeles on, kuigi mina
teadsin ähmaselt ühte Terjet Norramaalt, sedagi teleka vahendusel,
sellenimeline meeskodanik oli ju sealne omaaegne suusakuulsus. Kriba
netistaniotsingusse Terje Langli ja sa näed ise, kui mind ei usu.
Enivei...
Kui sa, kulla
vennatütar, satud lugema seda sissekannet, sulle mõistmiseks, miks
ma ikka veel vallaline olen, on viisaastakutagune lugu.
Kannab see pealkirja
„Sisaliku jälg õhus”.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar