Põlemine

Algul oli meid kinnises ruumis ikka mitukümmend.

Ma ei viitsinud peale neljandat korda enam lugeda, sest katsu sa silgupütis olles päid kokku lüüa, ikka läheb segi.

Iga päev läks üks, mõnikord haarati isegi rohkem, siit kitsast kambrist vabadusse.

Või hoopis nad tapeti?

Ma ei tea, kuna ei näe, ühtegi akent pole.

Ja kui uks avanes, siis hakkas silmadel ereda valguse tõttu valus.

Nüüd olen mitu päeva üksi.

Viimati haarati saatusekaaslane, kuna ta lebas keset kambrit.

Võeti jalgadest ning veeti kambrist välja, hoolimata tema protestist.

Ma ise tühjendasin samal ajal nurgas põit, kui see juhtus.

Enne, kui reageerida ja appi viskuda jõudsin, suleti kongi uks.

Valju häälega tegin teatavaks, et kuulutan välja näljastreigi.

Ei tea, kas nad kuulsid seda?

Vaevalt.

Nüüd avanes taas kambri uks, haarati mu jalast.

Kiirelt meenutasin möödunut...

Ei, mitte seda!

Järgmisena põles mu punapea, haarates leegina mu ülakeha.

Ja ma lähenesin põlevana oma vangikongi välisseinale, süüdates selle.

Valust oiates kaotasin teadvuse...