15.2.17

Sõbratu

Kuskil on öeldud, et koeri kutsutakse, aga sõbrad tulevad ise.
Sellesinatise lausungi olen ma ka suunurgast välja urisenud.
Mul oli kuu alul mingisugune isiklik tähtpäev.
Kuid mitte ühtegi sõpra sel ajal mu manu ei tulnud, et saaks veidi aega maha võtta ja mis seal salata, ka väikseltviisi viina trimbata.
Tollest tulenevalt võin lausa käsi südamel vanduda – mul pole ühtegi sõpra enam.
Selle kinnituseks ei saanud ma eilsel sõbrapäeval mitte ühtegi tervitussõnumit.  
Ühe vinkli järgi on see katastroofiline epopöa, mida ma ei viitsi eriti põdeda.
Teisalt aga kergeks õnnistuseks – hulk lauanõusid ei kaotanud oma loomulikku sära ja laualinadki lükkasivad oma rebenemised pesukorra võrra edasi. 

6 kommentaari:

Kaamos ütles ...

Sul on lihtsalt hästi vaiksed sõbrad.
Nad on olemas, aga ei keksi ega kilka kogu aeg.
Usu, nii on.

A. I.V.O. ütles ...

Võib-olla tõesti...
Suurem osa on vait kui hauakääpad, kuigi kivisse raiutud sõnum on tihtilugu kõnekam...

A. I.V.O. ütles ...

Tõele au andes pole need siitilmast lahkunud nende eluajal mulle eriti peale käinud, et kuule, me tuleme sulle nüüd külla...

Ulf D. Mortum ütles ...

Ohjah... Mul om perämidsel aal säänne ädä, et maga miäkit jälle maha nink peräst sis imesta, et mesasja? Olli jälle möni sünna, jaanipäiv vai jõul???

A. I.V.O. ütles ...

Vanaks hakkad jääma?

Ulf D. Mortum ütles ...

Pigemb kisk vahel kiire kanti...