26.2.17

Raisakulli pikk nädalavahetus

Neljapäeva hommikul kella poole üheksa paiku, kui ma viibisin koikus olles kõikse magusamas unelarhvis, hakkas mu mölaföni-raisk kisama. Ma kobasin tükk aega tühja enne, kui sõrmed vibreerivkarjuvat aparaati tunnistasid. Võtsin siis kõne vastu.
Esimese asjana küsiti otse – Magad või?
No mida oli mul valetada, unesegasena vastasin – Jah ja lasin paar törtsu paksu...
Tead Raisakull, käi õite sinnasamusesse, aga umbes nii tunni aja pärast hakkan siit liikuma ja korjan su peale. Teeme täna algust – nii tund-paar tööd, homme on rohkem talgulisi kohal, saab ka enam ehk ära tehtud, ja ülehomme vaatab edasi...

Tegelikkuses aga kujunes sedasi, et esimesed päevad olid kella viieni tööd täis, eile lõpetasime veidi varem. Ma põhiliselt laasisin ning langetasin tormituulte poolt jäetud metsakuiva materjali, teised aga tükeldasivad nood palgid kolmemeetristeks nottideks ning vedasivad hunnikutesse. Ürgoru veer sai vähe korrastatuma ilme. 
Peale töötegemist oli saun ja õlu ning õhtusel söömaajal kodukootud pipraviin manuliseks.
Millegipärast pidin mina kui veevalaja tähtkuju esindajana viina pudelist pitsidesse kallama. Lihtsalt sel põhjusel, et sattusin igal söömaajal liitriste pudelite vahetusse lähedusse istuma. 
Mingisugune magnetism või?
Ei tea veel ühti, kuna lauda istudes polnud pudelitki välja toodud, mis veel pitsidest rääkida. 
Justkui nõiaväel oli ühel hetkel söögialused vedelikud mu ligi. 
Usaldatakse vist mind rohkem kui...? 

Kommentaare ei ole: