Neljapäeva hommikul
kella poole üheksa paiku, kui ma viibisin koikus olles kõikse
magusamas unelarhvis, hakkas mu mölaföni-raisk kisama. Ma kobasin
tükk aega tühja enne, kui sõrmed vibreerivkarjuvat aparaati tunnistasid.
Võtsin siis kõne vastu.
Esimese asjana
küsiti otse – Magad või?
No mida oli mul
valetada, unesegasena vastasin – Jah ja lasin paar törtsu paksu...
Tead Raisakull, käi
õite sinnasamusesse, aga umbes nii tunni aja pärast hakkan siit liikuma ja
korjan su peale. Teeme täna algust – nii tund-paar tööd, homme
on rohkem talgulisi kohal, saab ka enam ehk ära tehtud, ja ülehomme
vaatab edasi...
Tegelikkuses aga
kujunes sedasi, et esimesed päevad olid kella viieni tööd täis,
eile lõpetasime veidi varem. Ma põhiliselt laasisin ning langetasin
tormituulte poolt jäetud metsakuiva materjali, teised aga
tükeldasivad nood palgid kolmemeetristeks nottideks ning vedasivad
hunnikutesse. Ürgoru veer sai vähe korrastatuma ilme.
Peale töötegemist
oli saun ja õlu ning õhtusel söömaajal kodukootud pipraviin
manuliseks.
Millegipärast pidin
mina kui veevalaja tähtkuju esindajana viina pudelist pitsidesse
kallama. Lihtsalt sel põhjusel, et sattusin igal söömaajal
liitriste pudelite vahetusse lähedusse istuma.
Mingisugune magnetism või?
Ei tea veel ühti, kuna lauda istudes polnud pudelitki välja toodud, mis veel pitsidest rääkida.
Justkui nõiaväel oli ühel hetkel söögialused vedelikud mu ligi.
Usaldatakse vist mind rohkem kui...?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar