Nõnda siis

Lehekuu hakkab üsna pea otsad andma, et teen nüüd kokkuvõtva ülevaate oma logelemistest, nõndapalju kui ma seda viimast sain viimistleda. 

Enamasti ei saanud. 

Millegipärast.

Volbri aegu olin ma peldikuvabriku tööline, jõudsime peremehega pooleldi ühe keiserliku hoone prototüübiks kokku traageldada. 

Üks õdaqpoolne lõunaaeg läks kuuseistikute mahapanekuks, kus eelmise aasta istikud olid ärr koolenud. Noh, häbi on tunnistada, et ma jõudsin kaks korda vähem...

Volberdamisest väsinuna küsisin laenuks mullafreesi, millega kobestasin aiamaa kõik läbi. 

Siis sai peenrad-vaod sisse tallatud ning kõik sügiseseks saagiks vajalik maha istutatud. 

Kabatšokid mul õitsevad igatahes tänasel päeval...

Võidupühast elik 9. maist, mis sai tegelikult hoo sisse Brežnevi ajastul ja mida Putin hoolega kultiveerib, on mul siiralt kahju, et ma ei pidanud seda miskiks. 

Aga üks tähelepanek siiski tuleks ette lugeda – kui vaadata üleüldist jama, siis Putin brežnevustub. Kui ükskord Volli kõrvad padja alla voldib, äkki käib haudalaskmise ajal sama kõva kolks?

Ma pole siiamaani mõistnud ühte asja – mida otsib vasakpoolsete vaadetega naisterahvas tsentristide elik kusierakonnast, mis teadupärast oma olemuselt on parempoolne organisatsioon?
Hämmastav silmakirjalikkus mu meelest, olgugi, et tema püütud fotohetked olid ühed paremad kogu votujahi ajal.
Aga noh, naise hoomamatu mõistus – mina sinna ei küündi...

Emadepäevast kui sellisest lugege eelmist postitust.

Tegin veidi omale taskuraha, et mõneks päevaks sai minust puudega inimloom sõna otsesemas mõistes. 

Viisin oma mönkriga külamehele puid koju kätte ning aitasin vanamehel halud kuuri laduda. Muidu võinuks kõik koormad lihtsalt maha kallata, aga ma ei trihanud seda mitte teha.

Kümme ruumi telliti, aga ma viisin kuskil üle 11-ne. 

Mitu korda käisin, lugemine läks sassi. 

Vana mees oli üllatunud, kui ma esimese koormaga tema poole jõudsin – tema oli arvanud, et ma mingi veoautoga tulen. Et tema on mitu korda mu juures käinud, aga seda mönkrit pole ta mitte näinud. 

Ma kostsin selle peale – mida kuradit ma tervele ilmale lõugu lõksutama pean...

Ülejäänud puud, mis mul väljas aasta-paar-kolm kuivasid, ladusin oma kuuri. 

Eile lõpetasin. 

Kuur sai täis. 

Nüüd tuleb uued virnad välja laduda. 

Takistab see, et sel ajal, kui mina mitme-setme aasta taguseid halge kuuri vedasin, on üks pesa tekkinud selletalvise kottuveetud ja lõhutud halgude hunnikus.