27.6.17

Mina jään

Mina jään.
Siia...
Ümberringi, nönda kaugele kui silm seletab, on lage maa segunenud pimedusega. Ainult siravad tähed aitavad aimu saada, kus jalgealune pind need justkui suurest näljast tingituna nahka pistab.
Ma pole siin.
Aga ma jään.
Siia.
Kaugusest kanduvad mu kõrvu meelepettena ammukustunud lõkkesöe üksikuid vaevukuuldavaid praksatavaid helisid. Isegi lõkkesuitsu lehk hõljub minuga kaasa. Hoolimata sellest, et ma ei mäleta, millal viimase oksarao elavasse tulle heitsin.
Ometi.
Mina jään.
Siia ikka.
Mälusopist pulbitseb nagu süütust ja puhtast allikast vurriluu kangekaelse urinaga pinnale igasuguseid pilte. Enamiku neist sooviks unustuse hõlma traageldada. Noid väheseid hetki, mida ma mingi hinna eest alal tahaks hoida, aga poolmädanenud tagasihoidlikku puitraami tahmase klaasi taha kruvida ja kruviotsad sepavasaraga nüriks taguda. Nii pidi raami tekstuur oivaliselt esile kerkima.
Kae!
Teised lähevad.
Mina jään.
Siia.
Pimedasse...
...ja üksindusse...
Too pime üksindus kaevub mu hinge.
Sellele mõeldes hakkab endal kurb. Millegipärast tundun enesele olema argpüks, teatud mõttes, mis puudutab siitilmast vabatahtlikku lahkumist. Vist sellepärast, et mu elujanu on veel noor, kuigi eluvedelik mu soontes on teadmata aastakümneid vana.
Mõnikord tardun kivisambaks, kui teised liiguvad.
Mõni võtab sammu lausa penikoorma jao.
Teise ilma.
Et kui minu kord on minna, siis võtavad mu vastu lauluga. 
Kuid...
Andsin kunagi lubaduse.
Jääda elama. 
Ja püüan siis sõna pidada. 
Mina jään! 

3 kommentaari:

Kaamos ütles ...

Mees peab sõna!

A. I.V.O. ütles ...

Surematuse hinnaga?

Kaamos ütles ...

Näh, selle peale ma ei mõelnudki...see oleks üsna hirmus...