Kiire nädalavahetus oli

Et jaanipäev on tulemas, läks Raisakull sahvrisse kaema, kuidas joomapoolisega seis on – polnud eriti kiita.

Ega Raisakull ei taha enam mööda Eestit ringi kooserdada, siis ülaltoodu valguses pidi ta siiski oma ego maha suruma.

Liiati, kui sügelised olid minemas.

Sestap tuli vastu võtta kutse minna juubelile, mis pidi peetama kuskil Mägi-Eestis.

Laupäeval tegi Raisakull kõiksepealt kiire soojendusringi Pandivere päeva laadal.

Seal polnud mitte miskisugust muhvigi, mis sobinuks kingikoti sisse.

Pärast väikest arutelu otsustas Raisakull Tarbatu turule ka silma peale visata, ehk on jaanikuu alguse tõttu seal valik suurem – ikkagi vurlevärk.

Niikuinii oli sinnapoole minek.

Tarbatust edasi sai polaar-Läti ja troopika-Eesti ühises linnas paar kohvrit õltsi ja ühe paki veini muretsetud...

Valka alkopoe-esine purskav vesine sammas

Ma ei tea, aga rahvas on vähem jooma hakanud.

Igatahes õhtul peolauas istudes sai meitepoolsel elik Põhja-Eestist tulnute ees viinapudelil kippelt päkad silma aetud, et laug ka ei pilkunud.

Veidi hiljem alkomeetrisse puhudes hakkas minus kahtluseuss närima – kas ikka sai õiget kraami pruugitud või uus alkomeeter on sussid taevapoole sirutanud.

Iga puhuja puhul märkis mõõtur ümmarguse nulli.

Ka minu puhul, kes ma tõstsin vast kaks-kolm pitsi enam.

Et selgust saada, lonkisin mina peolauda ja viskasin pitsitäie omale hinge alla.

Naastes mõõdiku manu sain ma olla sajakordne puhuja.

Lõõpisin veel enne– mingisugune auhind pidi tolle puhul soolas olema.

Puhusin ja alles nüüd näitas alkomeeter, et ta ikkagi on töövõimeline aparaat.

Kogu eelneva lõigu moraali sisu on lihtne – kahtlema peab.