Kuna kõik siunavad
käesolevat suve, siis keegi peab ju kaitsekõne ka pidama.
No mina ei kavatse selleks isehakanud kantslijutlustaja ametiks oma nappi eluaega raisata, küll olen veidi rahulikum, kui eelmiste
suvede aegu.
Esiteks, tavaliselt
on sel ajal hordidena mu kallal olnud parmud, siis sel aastal olen
mõne üksiku elukaga kokku trehvanud ning kui vedas, siis selle ka
laiaks löönud.
Teiseks olen
selgemalt objekte silmanud, kuna sääski ja kärbseid, kes muidu
igaüks ise moel karglevad silmaläätsede ees ja samal ajal kisades
üksteisest üle kõrvulukustava undamisega võidu, on vist hulgim
ära koolenud või ei elanud talve üle, võrreldes eelmiste
aastatega, et ma ei pea üldse vehkima tuuleveski moodi.
Kõik on võimalik.
Näiteks homme võib, aga ei pruugi, olla vastupidine olukord,
nagu paisu tagant pääsenud tulv...
Kolmaks aga mida
vähe soojust, seda vähem kulub muruniitmiseks aega. Mu aiatagune on
nagu liigirikas aas – ainult mõned ohakad-takjad ja kollaste
õitega vene kapsad sai sealt eemaldatud – kena vaadata. Maja
maalimisega ühele poole saan, siis kolmik alla ja niidan kõik
komposti tarbeks. Iseküsimus on, kas
see heinakogus jõuab enne suurt talve ärr kõduneda, et kevadel
võtta mulla näol kasvuhoonesse rammuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar