Et kõlakoda oli mu sanatooriumipäevil peaaegu aiatagune laulukaar, siis lubatagu mul tutvustada seda hoonet, kus ma omal ajal enda suvevaheaegu pikendasin.
Ega ma papist poiss ka ole, käisin ja lõgistasin ukselinki - kinni oli, raibe, tahtsin kontrollida, kas ma ikke mäletan - ning takkatippu piilusin esimese korruse aknast sissegi, aga määrdunud akende tõttu nägin ühteainsamat ratastooli.
Netiavarustes tuhnides lugesin, et sellest räämas villast tahetakse üks väegade peen hotell teha.
Mina seda ei usu - pole elu sees näinud, et rikkad,
kellele see hotell mõeldud on, taluvad enda kõrval,
antud juhul kõrvalmajas, liigeshaigeid indiviide.
Igatahes mäletasin vanast ajast Tšaikovski pingi asukohta, mis oli üpris lähedal ülevalkirjeldet hoonele, aga mingisugused tõprad olid selle teisaldanud kaugemale.
Too esiplaanil kõrguv plekist kantsel ei ole mitte dirigendipult, vaid giidide väljasuretaja.
3 kommentaari:
Noo ratastuulitaja nink muu säänse omma nüit vastsen suuren majan, tõse kotusse pääl. Turistirongaga sõitsime müüdä.
Kui mina omal ajal kivist hoones hoolega loodritarkust taga ajasin, oli kõrvalasuv "suurem hoone" lihtsalt kahekorruseline ja ainult täiskasvanute s.o. alates 16 eluaastatest patsientide päralt, ja oli sügavkollast värvi ka teine. Siis oli teiselpool tulemüüri ka mingisugune asutus, mida praegu ei ole. 15.aastased ja nooremad olid üle tänava kivist hoones, kus täiskasvanud käisid mudaravi ja füsioteraapiat saamas. Üldiselt olid need kaks hoonet üks asutus.
Hmm, mia kõneli pigemb täidsä vastsest kotussest, säänne mulje jäi küll, et vast mõni nõukaaigne oone om ülles vuntsidu, ehk mõni endine sanatoorium, ei tiiä. Piä uurma nink puurma.
Postita kommentaar