"Tuli, jagas ja läks."

Nüüd võiks juba ärrkoolemisele mõtlema hakata.

Üleeila eksisin oma kunagisse kuurortlinna Haapsallu.

Kus ma kunagi oma koolivaheaegu kuu võrra pikendasin. Seda mitte omal tahtel, vaid toona oli graafikupõhine pikutamine muda sees, et saadeti kottu kiri, kus kirjas kohaleilmutamise aeg. Seejärel kimati Tarbatusse, no sinna Pööbelmanni instituuti, mille maaalustest ja pealsetest labürintidest tõrvikute valgel otsiti mind senikaua taga, kuni pootshaagi konksu otsaga välja õngitseti. Ning alles tuujärel toimetati minu tagasihoidlik isik sanatooriumisse. Puhkama. 

Nüüd takkajärgi mõteldes oli see üks suurimaid tegureid minu loodriks kujunemisel.

Jajaa... mälestused...

Niisiis.

Viimati käisin Haapsalus täpselt 34 aastat tagasi.

Ega muud olegi mu mälu järgi muutunud, kui suur kaubanduskeskus on reklaame täis topitud, et ma ei hakanud sinna trügimagi.

Küll aga patseerisin lossihoovis, kus pidi õhtapoole algama „kustibluus” ja kus seati alles pillid häälde. Paari takti kaupa musikaalset bluusikatkeid kuulates hakkas igav, et tuli endale tegevust leida. Eks ma siis ronisin lossisisesele platvormile kui ka kolasin keldriruumides. Paar muhku sain peakolusse, kuna keldrikorrusel tuli aegajalt kummarduda – ruumide sissekäigud olid liig madalad mu jaoks.

Ärrvaevatuna kõrgusesse ja tagasi allaronimisest kitsal keerdtrepil otsustasin prominendiks hakata ja liikusin promenaadile.

Mälestused kerkisid hullupööra esile, nagu olnuks see varane noorusaeg eilane.

Mis ma ikka mölisen siin - riputan mõned hetked mõnel järgmisel päeval siia üles.