Eelmise postituse jätk

Kaasmatkalised küsisid, ega siin Kalevipoja hobuse skeletti otsita?

Ma ise ka juba mõtlesin, et ei tea, kas Valgesuksuküngas oli looduslikult liig lauge, et nüüd kaevatakse see järsemaks?

Hehh, üks võimalus olnuks ümberkaudsetelt põldudelt kive kokku tuua, ning tsementeerida kogu see mäenõlv järsuks kaljuks...

Nõnda või teisiti oli kogu plaaza esindusküljena üks suur ehitusplats, kus toimetasivad kallur ja kopp, ülejäänud masinad seisid sootuks. 

Mul jäigi küsimata, ega nende masinate operaatorid streiki ei pea? 

Lisaks sellele avastasime, et ka tornile on lint ümber niuete tõmmatud nagu oleks olnud siin valitud sadade teiste seast Kõrvemaa kõikse kauneim miss, kes sai auhinnaks limusiini.

Avastasime kohapeal ka Lendavate Taldrikute tsooni - Volke ja Aare võiksid siin saatesarja teha.

  

Metsas kolades leidsime sihukese kraani, millest voolab peale õlle ja gini loodetavasti ka õiget metsakohinat elik õuhkat: 

Ega jah, peale ümbruskonna uudistamist põrutasime karjäärijärve manu, kus mu kaaslased end vette kastsivad.

Aegviidu suunas tagasi sõites tabasin end anomaaliast mõtisklemas – mu itaalia suksu on nii hea veeremisega, et lausa kimas või tuhises laskudes teistest mööda ilma väntamata. Ajasin kõik rehvide süüks...

Mõtlesin, ehk on matkalistel aega ka Nelijärvele kiire pilk peale visata, kuid pärast pisikest arutelu sõitsime ikkagi Aegviidu perroonile. Et aega oli särtsuruuna väljumiseni üksjagu, otsustasime poest ka läbi astuda.

Kui ülikuulsad külalised rongi peale kupatatud sai, lehvitasin hüvastijätuks kätt ning hakkasin kodu poole tagasi väntama.
Tagasiteel Nelijärve teeotsast möödudes nägin silti juba tee ääres, et see Nelijärve puhkekeskus oli täielikult reserveeritud.

Tuli, jagas ja läks 8. ja ühtlasi ka viimane jupp

Täiesti ulme oli nii roosteruuget karva vagunit kaeda - Läänemere soolane merebriis käib mõnikord restoranis rauast delikatessi mekkimas... 

Siinkohal meenus mulle milleipärast kõrgusesse pürgiv lossikorsten, mis oma vähese sammaldunud külgedega sarnaneb kuskilt nähtud dokumentaalsest linateosest tundrasse jäetud kivikuhjatistega...

 Kuna asjakohane silt lossi ei riku, siis...

 ...nende meeste bluusikatked panid mu sisemuse värisema...

Tuli, jagas ja läks 7. jupp

Raudtee- ja sidemuuseum on ühe katusealuse kahes tiivas - allpool on eksponeeritud just sideosakonda, kus on väljapandud eksponaatide hulgas mölahvöne igast ajajärgust. Ma olin juba selleks ajaks üsna tülpind-väsinud, et ei viitsinud oma kaamerat enam välja kraamida. 

Seda enam, et eelnevalt sai teisel tiival uudistatud Eesti Wabariigi aegset raudse tee võrgustikku, mis oli üsna muljetavaldav.

Kui nüüdsel ajal olnuks need kaootilised rongivõrgusilmad kestnud, oleks praegustel ametimeestel raske tõmmata Rail Baltika jaoks rööpaid. Samas jällegi - RB arendajad võtku vanad kaardid ette, säästa annab kõvasti - rööpaalust pinnast kulub vähem, lisaks saab ka vana raudtee taastamise nimetuse all öiroliidust suuri summasid...
Noid laiemaid rööpapaare mõõtsid kunagi sellised auruvedurid, vedades kaupu, inimeseloomi...

Muide, Haapsalus on nõnda kõvad suusatajad, et üks tuiskas perrooni mööda sellise valuga, et ta vist ei märganud lumelaudade kulumist saepuruks. Jääme eelolevat talve ootama, ehk võidab linalakkblond haapsallanna rahvusvahelistelt mängudelt kirkamat karva medaleid...

Ja kes ütles, et Haapsalus rongid ei liigu?

Sellisele annab veel vaguneid taha haakida ning supluslinna ja Revali vaheline suslaliiklus saab olema täitsa toimiv.

Tuli, jagas ja läks 6. jupp

Mul on selline vahelduvvooluste periood siin, et tuli mitu korda ahvide manu pöörduda, et särts tagasi saada. 

Niikui taevas raksatas, oli tunda lillaperseliste paavianide kärsahaisu ja vool lännu nagu muiste... 

Nõnda nagu vanasti kammitseti hobused jalgupidi, on tänapäeval kergematel kaherattalistel teraskammitsad nagu lasipuud tanuma äärde paigutatud. 

Vaba mehe ratsu muidugi ei hooli lasipuulaadsest asjandusest...

Tsikli omanik vanal ajal nägi ilmselt sellise keskaegse androidina välja.

Tänapäeval ollakse nii väikesed, et mahutakse taskutesse, tarka iba mulisedes aetakse nähtamatu karvane käsi ligimese varanatukese järele.

Pole punaseid krosse, ei ole ka sind olemas...

...ühest korralikust aupaugust röökimata.

Tuli, jagas ja läks 5. jupp

Ma siin meenutan, et kuskil promenaadil trehvasin kokku Ivan Bluesiga, kes päev hiljem taevapüünele jõudis. Esimene mõttejublakas  oli muidugi selline, et ega siin juhuslikult Pariisi jumalaema kirikut või Frankensteini ei filmita. Ausalt öelda ma siis ei teadnudki, et tegu oli AugustiBluusi esinejaga. 

Kui juba tagasivaatele läks, siis ootasin ühe pingi ääres tükk aega, et saaks paar törtsu mula ajada Mart Laariga, aga kes tulemata jäi, oligi vabariigi endine peaminister. 

Võib-olla oli ta sel ajal hõivatud nagu teisedki Haapsalus asuvate pinkide omanikud. 

Millegipärast seostusid kõik promenaadiäärsed pingid mu mõtetes kunagise kuningas Arthuri ümarlauaga, ainukene erinevus oli tolles, et kui müütiline kuningas pidi seisma, siis meie mehel on tool iga kell kaasas, ükskõik kuhu ta ka ei läheks.

Mina otsustasin "valgustuse" saamisel Suur-mere tänavat pidi lossi poole tagasi vantsida.
Nüüd ma aiman, kuskohast on saanud alguse minu ihalus sihukeste kitsaste ja käänuliste tänavate järgi...

Tuli, jagas ja läks 4. jupp

Et kõlakoda oli mu sanatooriumipäevil peaaegu aiatagune laulukaar, siis lubatagu mul tutvustada seda hoonet, kus ma omal ajal enda suvevaheaegu pikendasin.

Ega ma papist poiss ka ole, käisin ja lõgistasin ukselinki - kinni oli, raibe, tahtsin kontrollida, kas ma ikke mäletan  - ning takkatippu piilusin esimese korruse aknast sissegi, aga määrdunud akende tõttu nägin ühteainsamat ratastooli.
Netiavarustes tuhnides lugesin, et sellest räämas villast tahetakse üks väegade peen hotell teha.
Mina seda ei usu - pole elu sees näinud, et rikkad, kellele see hotell mõeldud on, taluvad enda kõrval, antud juhul kõrvalmajas, liigeshaigeid indiviide.

Igatahes mäletasin vanast ajast Tšaikovski pingi asukohta, mis oli üpris lähedal ülevalkirjeldet hoonele, aga mingisugused tõprad olid selle teisaldanud kaugemale.
Too esiplaanil kõrguv plekist kantsel ei ole mitte dirigendipult, vaid giidide väljasuretaja.

Tuli, jagas ja läks 2. jupp

Nagu eelmises loos lubasin mõned pildid riputada, siis pean ka võimaluse korral lendukaranud sõnast ka kinni haarama...

...on ikke tegelane, võõramaalasena jagas muistsete eestlaste maid...

Mina tulin ka, aga ma jagan omi kinnipüütud hetki laiale rahvahulgale, mitte võõraid maid, ja et mitte tüütuseks saada, püüan vähemalt õigeaegselt lahkuda...

...siin tornis ma värskendasin parasjagu mälu
kui kellapaugud mu letargiast äratasid...

Kellatorni ronimine ei võtnud mult nii palju võhma kui allatulek - ülespoole minek oli peakolu õlgade vahel, kuid laskudes ei saanud kummardada: vastasel juhul kaotanuks ma tasakaalu ning siis olnuks mult nõutud lisaks haigevoodi kuludele kontide sobitamise tasu pluss trepiastmete taastamise nõue. 

Etskae, promenaad on käeulatuses.

Ausalt ütelda, ega ma vanasti teadnudki, et Väike-Mere tänav viis kõige otsematpidi lossini. Ikka sai jõlgutud Suur-Mere uulitsat pidi linna ja kinno. 

Hetk sarjast: Mina jään

Kuna "Mina jään" on väegade kuum teema, eriti laulupeo oma, siis tervitan alljärgneva pildiga kõiki lauluõli tarvitajaid: 

Melanhoolivus

Rebenend lõhnavate rooside valgus

ja vahedad okkad torkavad pähe.

Kostab teisiti siin murtud vaikus –

kild killu järel haihtub öhe...

Öö läbi otsisin pisikest sädet

mis läidaks mu kustunud elutahte –

säravail naerusuil haaraksin kätest, 

teispoolsusega sätiksin salsasamme.  

__________________________

Hoiatus: 

Ülalolevat ei tasu tõsiselt võtta -  

mu mõte lihtsalt kihutas võssa, 

jättes tossuna tähtedest read 

ja miskipärast ka valutava pea.

Kuule inimeseloom...

Hüva sedasamust astronoomilist  aastavahetust! 

Paar päeva tagasi sai objektiivi üks paljudest hetkedest püütud:

...väike ilutulestiku matkimine käib siin...

See tänane aastalõpp on eriline - lumi liugleb vedelal kujul alla. 

Raisakulli teadusööbik

Igasuguseid veidraid mõtteid kipub Raisakulli kolbasisene tootma.

Näituseks ei andnud sugugi asu küsimus – kui pikk on unenägu? 

Kas see on ka piklik ja lapik? 

Või hoopis ... äravajunud?

Igatahes tahtis Raisakull sellesse selgust saada ning haaras õhtul enne koikusse suundumist mõõdulindi ka ligi, esialgu küll 5 meetrise. 

Kui tollest oleks väheks jäänd, jõuab ka 25 meetrisega unenägelus ärr mõõta.

Tulemuseks sai Raisakull kirvemeetodil napi tosinajagu sentimeetreid und. 

See aga on padjast mõõdetud pluss kolba väärtus, sest kui peakolu kaelalihaste survel antigravitatsiooni teostab ja ületab kriitilise tsooni, on unemull lõhkenud ning peakolu sisu on ärkvelstaadiumis.

Uue unemulli sepitsemine on juba teine elik kõrgema matemaatika/füüsika/keemia teema – sõltuvalt indiviidi isiklikust rahulolust jäädakse uute unenägude universiumite kütkesse ajaga mõnest sekundist kuni mitme tunni vähkremise järel, mil ollakse väsinud mõttetust kalorite põletamisest. Kuna Raisakullil pole kõrgharidust tõendavat okustaati ette näidata, siis ta sel teemal eriti ei mölise.

Loodetavasti on nüüd mingisugune libanoobeli auhind ootel...

Kimbuke päevakübaraid

Kuna sellel aastal pole nii ilusat pilti võtta, siis leppige möödunudaastase päevakübarakimbuga.

Tänaseks...

... on siinkandi lumi end veidi rohkem koomale tõmmanud.

...nädalatagune vaikelu kellukestega...

Ja mul suurem hulk puid ka lõhutud ja hunnik sai jube lai ja kõrge. Ootan soojemat ilma, mis sulatab maapinna kuivemaks, et saaks ümberladumist kartmata puuvirnastamisega ükskord peale hakata. Enamus saetud ja lõhutud halud on sedakorda pliidipuu mõõtu, kuna neid kulub ikka aastalõikselt rohkem kui ahjupuid. Jällegi tuleb jätkuvalt oodata, nagu teatrirahvas salapärast Godood, ilusat ilma, et saaksin keldriesise lageda taeva all seisvatest ahjupuudest puhtaks rookida ning võib-olla sinna uued puud kuivamiseks, ehkki esialgne plaan oli hoopis aiaväratise ette laduda. 

Siis hakkas minul kui võhikul mingi inseneeria-laadne projektiline mõte liikuma – kuna kolmemeetriseid metallposte on kuus tükki veel alles, siis ehk tasub need ära kasutada püsiva varikatusealuse tegemiseks. Tuleb vaid metallist vundamendikruvid maasse keerata, neile keevitada metallpostid külge, lisaks neile fermid. No vaimusilmas nägin juba tulemuse ette ärr – tuleks väga lahe väravakatusealune. Selleks, et see ilmselt totakas idee teoks saaks, tuleb muretseda kümmekond metalltoru juurde. Katusekattematerjal lisaks.

Üldiselt sel aastal tuleb investeerida mul elamu voodri, mis on majal umbkaudu 50 aastat olnud, väljavahetusele – minu vaatevinklist soodsaim võimalus on nõndanimetet põhjalatüüp, mida mõned ikke põlastavalt kuuriseinaks nimetavad. Lisaks tuleb voodri alla veel tuuletõkkeplaat muretseda.

Kaks hunnikut on veel vaja läbi saagida – peenikesed haavalatid lasen järkamissaega läbi ning järelejäänud virn segapuid laon aia taha platsile, kus ma ikka mõne metsmaasika olen leidnud.

Surma eest pole pääsu

Elu on suremiseks loodud – põnevalt sätitud, et ootamatult ühel hetkel...

Kujuneb välja hasartmängija sõltuvus.

Matused pole mulle kunagi meeldinud.

Ja ega minu pärast pole vaja kogu sõpruskonda või sugulashorde peiedele kutsuda.

Seda asja saab vaikselt korraldada.

Elementaarselt, justnagu käib üks mehine kusemine võpsikus – ainumas rituaal on raputamine, et mingi puuk püksi ei satuks.

Ei, ma ei kavatse veel hinge heita, kuid varakult tuleb mind ümbritsevat inimloomakarja harjutada mõttega, mida teha minu surmajärgse kasutuks osutuva kerega.

Midagi olen kribanud siin aastaid tagasi, andes kaudselt vihjeid.

Kõnelenud laia auditooriumi ees, pälvides mittemõistvaid pilke ning arusaamatuid ja hukkamõistvaid ninaesiseid pominaid...

Meenutades aegade algusest, mida mäletan, oli üks esimesi, mitte just päris esimene, mälupilte kellegi matused.

Täna alles lõi kupli all klaariks, kuhu mu arunatuke kadus.

Tosin aastat hiljem kaimu matusel pistsin pildi tasku ja ümbritsev keskkond ehmatas selle kõva kolaka peale, mille tekitas mu peakolu vastu põrandat kukkudes.

Vist sellest ajast on peapõrutuse tagajärjel mu mõtlemine pea alati mitte just palju, aga siiski metsa poole kaldu olnud.

Tuu viimane lause on tagasihoidlikul moel kirja pandud – tegelikkuses on olukord hullem.

Pööbli sekka eksinu...

Mahun!

Küll ma end ära mahutan.

Nii, kõht sisse tõmmata.

Mis? Misasja?

No kuule, soolikad ihkavad avarat ruumi kõhukelme sees – ei nemad sellest seksapiilist hooli.

Sellepärast lasen peale nööbi ja haagi kinnitamist lõdvaks.

Nojasiis?

Keda see kotib?

Et mu vats katab rihmapandla?

Tead, et mul on riidekirstu põhjas olemas korsetilaadne maika, vaat selle ma ajan enne selga.

Siis tuleb triiksärgilaadne toode, mis mu „kuuspäki” ära varjab.

Ja muidugimõsta tuleb ka mingisugune köiejupp kaela kõlkuma saada.

Täitsa olemas – veidi läppand petroolilehka eritab teine, aga küll see teiste indiviidide odekolonnihaisu sisse ärr varjub.

Niih, pintsak läheb või mitte ei lähe?

Kohe-kohe proovime...

Plekiline ta on – eelmiste pidusöökide märgid.

Nood on just nagu mingite festivaalide püsikundede värk – igal aastal märgistavad bling-blingiga vastava koha ärr niigut koer tõstab jalga.

Kui nüüd juurelda, siis mitusetu aastat tagasi sai selle ülikonnaga isegi mingil juubelil ärr käidud.

Keelega mekkides on tunda ühel plekil küll hapukapsa maiku.

Delikatess ju...

Kurat sellega!

Kamoon!

Ajab asja ärr küll – vaata, sa uskmatu, petroolilehk haarab ka selle meki ümara nurga taha.

Misse?

Egas ma nüid püünele trügi!

Ma lähe jo pööbli sekka!

Varbavahed, jah, eritavad vähe vängemat aroomi, aga kui koivad vette pistan?

Siis peaks too asi ka ärr lahenema.

Näedsa, sobiv isteplatski on ketti pandud minusugusele tolgusele.

...kui see varbaleotusmasin kord käima tõmmatakse...

Teatan, et allakirjutanu pole mingi arvamusliider

Täna avastasin end mõtlemast arvamusliidrite teemal, kuna noid viimasel ajal mütsihvitseeritakse millegipärast üle võlli - muud pole, kui arvamusliider ütles seda ja arvamusliider arvas toda...

Vanal hallil ajal kuskil lõunamaal hoiti teisi nagu sitta pilpa peal, ametinimepoolest olid nad rohkem tuntud kui oraaklid.

Mõtlesin arvamusliidrite hvestivaalil elik pläralõugade kokkutulekul, mis teadupärast igal aastal kunagiste eestlaste kuningate mõrvapaigas elik Paides toimub, isegi möliseda, aga kurat sellega, ei ole ma ennem püünele eksida tahtnud ega kavatse edaspidigi sinna trügida.

Küll aga huvitab mind see, kust võtab üks saamatu inimloom õiguse nimetada ennast arvamusliidriks?

Mina isiklikult pole kedagi minu eest arvamusliidrina kehastades kohustanud minu mõtteid väljendama. 

Pigem olen oma mõtteergud väljutanud nii ausalt kui võimalik. Ka siis, kui see mulle endale ebameeldivusi valmistab. Enamasti kipungi, viimasel ajal eriti, keelt hammaste taga hoidma, mida ma soovitaks ka niinimetet arvamusliidritelegi.

Kui vaid saaks viimastele kuvaldaga taguda peakolusse arusaama – niipalju, kui on inimloomi, nõndapalju on ka arvamusi – siis nad ehk oma suud nii palju ei pruugi.

...valgusesse must vaikus siit vaikselt õhkub...

Aga jah, oma arvamust kõigile serveerida, et see on ainuõige, no selles ma kahtlen väga.

Ajalugu, eriti just lähiajalugu on toonud hulgim noid hoiatavaid näiteid, mis juhtub, kui isehakanud või siis väljakujunenud arvamusliidri sõnu puhta kullana võetakse – Volli pööras koos riigiga ka ühiskonnakorda, Aadu läks lolliks kätte ning hakkas mingist müütilisest aaria rassist sonima, Leo aga jahvatas tundide viisi tühja mula – kuhu see kõik viis, teame me kõik...

Hiljaaegu oli presiidiumi seltsinaine Ossam kõrgestihinnatud arvamusliiderdaja, kelle jutumula arvati olevat kuldne, et see raiskas asjatult ruumi ajalehtedeski, kuid nüüd on ta langenud vist põhjakihti armuhaigeks pläraläravabrikuks, mille korstnatest väljub sapist mürki oma endise peremehe suunas. No kelle asi see on, kui presiidiumi esiarvamusliider võttis naiseks lätlanna – äkki on see poliitiline vangerdus saamaks eestlastele kogu Kaupo-aegse Liivimaa territooriumi koos suurlinna Riiaga. Vaat see viib hoobilt meite väikerahva koguse kahe miljonini, millest unistas hiljuti sinisilmselt seltsimees Ankhast.

Nagu vanarahvas teadis, on eksimine inimlik ja armastus pime.

Kas aga arvamusliider/luuser tunnistab oma eksimusi, selles ma kahtlen väga.

Möhh...

Kaks miljonit?

Kõigest?

Nalja teete või?

No ma ei tea, kas naerda või nutta...

Üldiselt on mõttel jume sees.

Kuid selleks, et asi toimima saada, tuleks ära keelata abordid, kondoomid, antibeebipillid ja muud rasestusvastased ained-tooted, mis piiravad eestlaskonna kasvu.

Lisaks tuleb välja juurida kõik mõnuained, mis mõjuvad libiidole negatiivselt. 

Samas tuleb tuua vabalevisse tasuta erootikakanal, kus näidatakse kõrgekvaliteedilisi stooriga filme, selmet nikastada räige pornoga inimloomade ajusid.

Laenukontoreid ja panku pitsitada on ka mõttekas, et nood loobuksid tagasimaksest, kuna laenaja jäi kenasti käima peale.

Ettevõtted maksaksid lisatasu naistöölistele-teenistujatele, kes õhupalli poolkogemata alla neelaksid.

Vanapiigad tuleb vägisi panna mehele veendunud vanapoistele.

Igapäevane nähtus, kus Sõrme-Juks kohtub hetkeks käteldes Kämbla-Katiga, et seejärel lahku minna - no sel pole ka suurt mõtet.

Omaette teemat väärivad hoopis vikerkaareliputajad – rahva taastootmise nimel peaksid lesbid ja geid panustama - vähemalt neli last valmis treima, siis antakse omasooiharatele kooseluks luba. Muidugi juhul, kui nad ikka veel seda viimast lepingut soovivad. Alfaisased saavad siin täitsa hea tööotsagi, muidugimõista sel puhul, kui geid ei ole valmis lesbisid rasestama.

Lähme veel kaugemale – väidetakse, et islamil on üks hea asi: lubatakse mitmenaisepidamist.

Ei ole midagi uut sellesinatise päikese all: eelkristlikul Maarjamaal see asi toimiski – mehel on teatavasti vurtsu seni, kuni "emm" püsti seisab – rahva taastootmine oli tollal ärr tagatud sellisel moel, et kui naine enam lapsi ei saanud, siis nais mees noorema näitsiku, kes võttis titevabriku konveieri oma õlule. Kui oma kihelkonnas neidusid nappis, käidi naaberkihelkonnas ja üle meregi pruute röövimas...

Paraku pani kristlik kirik sellele ürgsele tavale veto peale.

Kui ma nüüd mõtlen oma kaugetele esivanematele, kel oli ikke kümme ja enam last, siis peaks ka tänapäeval selle summaga rahulduma. 

Olgu, otsige nüüd mulle, õnnetule hingele, siis naine...

Ma enam ei jõua noid ärrütlemisi taluda – pisar tuleb silmanukka...

Aga ikkagi, miks just kahe miljoniga rahulduda?

Võib-olla oleks pidanud see arv võinud olla tosin miljonit...

Üks suurmeestest ütles ju kunagi mitte väga ammu, et suurelt tuleb mõtelda!

Mis siin ikka...

Täna, kurat seda teabki mis issanda aasta oletataval viimasel päeval – sest, olgem ausad, noid kalendripäevi on igal ajastul väänatud küll ühtpidi ja keeratud karvupidi teispidi – tunnen mina oma hinges lasuvat tohutut üksildustunnet. Vot see raisk on alles koorem. Seepärast tunnetan ma vajadust üksinda sassi pindiste kuuspakk kõrist alla libistada ning lollakastotaka ilmega oodatavat metsatagust koletulestikku jõllitama jääda.

...siin on draamat nii et tapab...

Toda muidugi juhul, kui ma enne ärr ei vaju. 

Kui eelnevast kogusest väheks jääb, siis tuleb drastilisi taaruvaid ja samas ka ebaühtlasi sammukõminaid kaasata – pilk kangemakraadiliste joovastavate jookide poole suunata. 

Loodetavasti ma seeläbi mingit draamat ei etenda – monoloog iseendast iseendale ei paku kuigi suurt huvi, mis veel laiast publikumassist tahta...   

Tegelikult lekib seda va draamat juba ülalolevast pildist küllalt.

Neil päevil

Nojah, neil päevil oli keegi mulle saatnud kutse kribada pookstaavid mingisugusele petitsioonile, kus kirjas nõue riigikogu isikkoosseisu vähendamiseks poole võrra.

Uurisin seda veidi ja lõpuks ei osanud ärr imestada, kui osavalt ikke inimloomi lohku tõmmatakse.

Esiteks polnud mingit algatuse tekitajat märgitud – seesinatine puudus peaks püstitama täieliku umbusumüüri. Lisaks läbinähtav selgitusepuue.

Teiseks – algataja pole korralikult läbi mõelnud, mida teha vabaks jäänud ruumiga? 

Kui seni sai optimaalse kuluga saaliavaruse köetud, siis edaspidi tuleb kaks-kolm-neli korda rohkem energiat sama ruumi kütmiseks hankida? 

Pange oma ajurakud tööle – sadaüks looma hoiab oma keskmise 37 kraadise kehatemperatuuriga aulas rohkem stabiilsemana kui 51 looma, mistõttu kütet kulub oluliselt vähem. Lisaks siia ka kõnede pidamisel tekkinud potentsiaalse energia muundumise kineetiliseks energiaks. Mida rohkem jahvatajaid, seda rohkem vererõhk tõuseb ja seda enam kuumaks miitinguruum köetakse. 

Miskipärast ongi rohkemaarvulises kuumust rohkem, et viib mõnel arugi nagu hiljuti Kiievis juhtus, et visati klaasitäis vett kõnet seganud eputaadile krae vahele, et see põlema ei läheks. 

Kolmandaks ei saa mina aru, miks just poole võrra vähendada? 

Miks ei võiks kõik sadaüks kuradile saata?
Siis saaks tühjalt seisva Tummpää lossi rajada isemajandava muuseumi, kus räiget raha makstes käivad ainult välismaised maksumaksjad nuusutamaks seda läpatand luhvti ning saamaks ideid samasuguseks evolutsiooniks – kuidas eestlased võtsid kätte ning puhudes nelja tuule suunas riigikogu kui institutsiooni, sellega koos kõik, mis iseloomustas tsentraalseid riigivalitsemissümboleid nagu sau ja õun elik piits ja präänik. Viimased sümbolid tähendavad ju kaudselt täidesaatvat kohtuvõimu ja ussitanud seaduseloomet.
Pole riiki, pole ka maksumaksjaid. 

Neljandaks – kuna ma ei tea võõrkeeltest miskit, siis hakkasin petitsiooni tähendust uurima. 

Ingliskeelne vaste andis millegipärast kriminaalse väikluse, prantsuskeelne aga väitis mingist väikeloomast. Muid keeli ei viitsinud tarbida, muidu arvatakse ekslikult, et ma mingi polüglott olen.

Viiendaks – sõna petitsioon juba viitab sellele, et ju see on üks pettasaamise tsoon.

Ettevaatust! Konn teel võib lömastada Teie mõistuse!

Sedakorda kõik.

Taaskasutuse hõlbustamine

Kui Tapa Linnahaigla omal ajal Amblast vehkat tegi, jäi enamus Wehrmachti hospitaliinventarist lihtsalt laokile. Ilmselt tollest või veidi hilisemast ajast, kui Amblast üldse haigemajateenus ärr kaotati, jõudis üks kokkupandav reformvoodi meile, mine sa võta kinni, millisel teel – vehiti sisse, osteti või lausa pakuti ilma tasuta, et kuule ole nüüd hea inime, vii see asi siit minema – pole kelleltki ka enam küsida. 

Kuna asi eriti ruumi ei võtagi, jalad tõmmatakse ju kõhu alla, siis elumaja pööningul ta aastaid vedeleski, ja samas ka raskust tal eriti polegi, saigi põhiliselt liivasõelumisseks tarvitatud – poolteisemeetri pikkune laud nagu hoidis ta enamvähem paigas.

Sai siis uus ülesanne talle määratud sel ajal, kui liivasõelumist ei ole plaaniski.

Eelmistel aastatel sai voodil sibulaid kuivatatud, aga põhimõtteliselt oli siis tegu igahommikuse laotamise ja õhtul kokkukorjamisega, misse meenutab turul olemist. Sel aastal aga mõtlesin automatiseerida oma tegevust, et ei peaks sibulaid hommikuti kärult voodile laotama ja õhtuti jälle kärru tagasi tõstma...

Lammutasin kevadel kunagi isetehtud sõnnikukäru laiali.

Seisid need rattad niisama võlli otsas, kuni õige aeg kätte saabub. Siis millaski suve algupoole monteerisin sinna võllile vana hobukultivaatori, mis taheti aastaid tagasi emexisse viia, mille ma edukalt kõrvale nihverasin, rattavõllikronsteinid.

Nüüd oli aeg küps selleks, et see hospitalivoodi rattad alla saaks. Selleks oli vaja kahte kahe-ja-poolemeetripikkust kergemat sorti torusid, milled ma laudalakast alla toimetasin.

Mis nüüd viga igal hommikul sibulaid päikse kätte päevitama kärutada.