Mu kodu lähedalt ei
kulge mingisugust gaasitrassi.
Isegi poole tosina
kilomeetri ulatuses pole mina märganud mitte ühtegi maa seest turritavat kollast toru.
Liiatigi on ohtlik gaasi transportida raba kõrval.
Ometi saadavad inimloomad Eesti
Energiast, kus on mu elukoha andmed, mu meilile valida maagaasimüüjaks
just Eesti Energia ning õrritavad siis veel mingisuguse hübriidparketimaasturiga.
Piisab neil silmamunandis asuvad läätsed korrakski maakaardile kõõritada, kui nad aru näeksid, et see gaasitrassi väljaehitamine minu koju läheb üle mõistuse kalliks.
Või hakkavad
nad elektriliine pidi gaasi kohale toimetama?
Nagu neil omal ajal oli
ka suur plaan interneedust särtsupistiku kaudu pakkuma hakata – kuid
mis tollest tehnoloogiast saanud, on millegipärast kõva vaikus
siginend.
Riigiettevõttele
sai ju meiliaadress antud tolleks puhuks, et nad saaksid mulle
elektrooniliselt arve esitada.
Et see pidi olema
mugav.
Mugav mugavuseks,
kuid ilmselt peaksin vähikäigu sooritama minemaks tagasi
paberarvele.
Ikka selleks, et
vältida igasugust idiootset saasta, mis mu meilipostkasti
prantsatab. 
