Aastaring blogis

Juba hakkab mul üsna pea aastaring siin bloggeri-keskkonnas täis saama.
Muidugi-mõista mitte õllest, viinast või viskist. Rummist parem ei räägigi.
Oleks nagu paras aeg kokkuvõtteid teha.
Algul oli plaan see blogi teha inimühiskonna tegemiste üle irvitamiseks, seetõttu ma nii tõsiselt ei suhtunud sellesse, mida ma siin kirja panin (ehk oli harjutamise periood).
Siis sattusin ka teisi blogisid lugema ja alaväärsustunne tahtis mind matta.Á la kuidas ma ei suuda kirjutada nii, nagu teised seda teevad.
Mõtlesin asja üle järgi. Ning leidsin, et ehk on parem, kui ma teistest blogidest šnitti ei võta, vaid ajan oma rida.
Eks aeg näitab , ons mul selles suhtes õigus või mitte.

Eelmise aasta lõpul sain mingi külmetusetõve kallale.
Köhisin nagu suitsumees muiste, ehkki ma tubakat ei tarvita.
Ravisin ennast mitu kuud: ravimteed, mesi, soolaga kurgu kuristamine... Sada imet sai ära tehtud, enne kui tohtri manu läksin. Tohter kaes mu kurku ja kribas retsepti antibiootikumide väljastamiseks.
Ausalt, ega mul usku polnd, aga näädsa, köha oli paari nädalaga lännu.
Ahh, et miks ma varem tohtri manu ei läinud?
Mul tohtrite vastu allergia: lapsest saati muudkui süstlaga mind torkima.
Kunagi lapseeas kaotasin antibiootikumide tõttu ka osaliselt kuulmise...

Küünlapäeval käisin onupoja pulmas.
Kuna mul omal paar päeva pärast küünlapäeva "soorokletine" juubel tulemas oli, siis pidin kahetsusega potentsiaalsetele külalistele mainima, et ma sel ajal olen seal, kus kaks noort vajavad minu kohalolekut, tunnistamaks nende kõikvõimsat armastust alla kirjutamas tähtsale okustaadile, millel riigi rekvisiidid (sai sihuke pikk-pikk liit-liitlause).
Et minu juubelit pidasime, no seda küll polnud.

Metsas käisin nii vähese lumega talvel kui sel aastal juhtus olema, puid välja vedamas. Küttepuudeks.
Niimoodi see asi käiski, et Husqvarna vingus kuivanud kuusepuu kallal, kuni targem andis järele.
Palgid said nagu ka mootorsaega meetri-poolteiseseks tükeldada ja siis kolm palginotti kelgule peale ning kodutee võis alata. Veduriks olin mõistagi ma ise. Mistõttu mitu särki läbi higistasin, et need ei tahtnud esimese pesukorraga vett külge võtta.

Märtsi lõpul sain võimaluse Pärnu-kanti külastada.
Pole nii ammu sealkandis käinud.
See mere lõhn või lehk... (niiväga meenutas seda aega, kui ma Taara Sõnas elik sanathoriumis käisin)
Kummaline, et kui okulaarid kinni panin, manati alateadvusest Haapsalu kõlakoda ja kuursaal silme ette...
Olen juba mitu head aastat mõeld, et Haapsalu-kanti vaja eksida, aga mõtteks see on jäänud.

Suvel käisin Tarbatu Hansapäevadel.
Mõned pildid on augustikuu sissekandes, ülejäänud on kõvaketta peal, millele ligi ei pääse mitte ühegi teadaoleva valemiga.
Ainuke variant on, et raal patsiga poistele toimetada.

Sest hetkest, mil windooza arvas heaks peeti minna, läks mul kops üle maksa.
Kui nüüd uut raali endale muretsen, siis Linux-op.süsteemiga.
Kaupmehed!
Juhul, kui teil on ikka veel windoozaga raale pakkuda, siis minu käest ei näe te sentigi!
Paraku on asi nii, et katsu sa normaalse hinna eest osta ilma opsüsteemita raali. Ikka on windooza kõvakal laiutamas.
Kui ma paaris kohas pakkusin varianti, et võtku windooza hinna jagu alla ja ma ostan ilma bugise süsteemita, siis vaadati mind siukse pilguga, et ma olen peast vähe sooda.
Miniläpakad teevad ses suhtes ajalugu.
Ometi leidub neilegi ohmoone, kes ei taha Linuxiga lähemalt tutvust teha ning vahetavad selle WinXP vastu välja. (WinXP peded ärgu pahandagu, et ma julgesin arvamust avaldada.)
Kui vaadata miniläpakate hindu, siis rõõmustavamat uudist ei saagi olla: need langevad üha. Aasta tagasi maksis Asus PCeee700 ligi kuus tuhat krooni, nüüd on kaupmeestel hea meel, kui lisatud kahe-kordse mäluga Asus kaks korda odavamalt maha saab müüdud.
Kuskilt jäi kõrva taha sihuke ütelus: Raal on kiirestiriknev kaup!
Mina teadsin, et banaan on kiirestiriknev kaup, siis sai võrdlusmärk pandud valemisse: RAAL=BANAAN.

Google ja Firefoxi2.0 vaheline salaprotokoll?

Mitte ei saa aru...
Proovisin juba täna paar korda Google Okustaatide osakonda pöörduda.
Esimesel korral Elive-Linuxiga kaasas oleva Tulirebasega, pärast siis veel Synapticu abil tömmatud "Operaga".
Mölemal puhul löi sama texti ette, et: Uuendage palun oma brauserit Tulirebase2.0 peale...
Veel eila ödaqpoole ööd sain Tulireps 1.5 liitrise mootoriga küll Okustaatide osakonda.
Täna ommiq enam ei saand.
Siis tömbasin, nagu eespool mainitud, Opera oma liveplatel töötavasse raali.
Ega sellest raal aeglasemaks ei jäänud.
Aga miks siis sama jutt, mis ennist Tulireps 1.5-le, Opera puhul ette löi?
Vat see on jaburduse tipp.

Edit elik toimetus: nüüd ödaq sain kenasti Operaga Google Okustaatide osakonda, ilma et nöudnuks Tulirepsi apkraademist...

Lendleht...

Niigi tänases "pliidil-särisevas" majandus-olukorras, kus pannil verivorst lõhkema kipub, sattus mulle pihku lendleht, mille ma avalikkusele ka kohe edastan:

Seltsimehed!
Me elame pöördelisel ajastul.
Kogu maailma edumeelne töölisklass on mures oma raske tööga kogutud säästude pärast.
Pankurite klassi vastutustundetu kasumiahnuse tõttu on ära nullitud meie raske tööga teenitud raha.

Tööandjad ja töövõtjad!
Meid ootavad rasked ajad.
Kas me tõesti peame vaatama lootusetul ilmel, kui meie verise vaevaga teenitud raha sulab panga kasumiks.
Aeg on küps nõudmaks muutusi, mis on suunatud finantsmaailma oligarhide vastu.

Seltsimehed!
Astugem ühte jalga sel teel, ärgem unustagem teist jalga järele tõmmata.
Ainult sellisel juhul kindlustame endile muretu vanaduspõlve.

Marutõbised kogujad (osa2)

Üks poliitik elab siin maamuna pinnal, kes kah miskit või keskit kollektsioneerib.
Ei mina saanud esiti sellele pihta, kuidasviisi saab naisi koguda.
Aga vat, see on võimalik.
Tuleb lihtsalt partei-erakonnaboss olla.
Istmik peab töötama jõuliselt paksu pekikihiga: mida rohkem aastaid sa tegevpoliitik oled, seda paksem perse.
Paks tagument on vajalik ilmselt selleks, et koguda võimalikult väheste liigutustega head-paremat.
Näiteid?
Palun väga...
Voliniku tool on tavaliselt standardse mõõduga.
Kasutusjuhendi järgi tohib seal istuda isik kehakaaluga kuni 100kilogrammi.
Raskema kaalukategooria jaoks on kaks tooli sic! siit on juba võimalik kahekordset palka küsida...
Seejärel saab mõne kena, aga peast pehmekese näitsiku ära rääkida, kes istub Isakese-tsaari süles.
Et tüdimust mitte lasta tekkida, tuleb neiukesel püksikud koju "unustada".
Veel parem, kui unustada ka ennast kauemaks tööle.
Tänutäheks on silmapiiril terendamas parteisekretäri koht, mis annab võimaluse litsaka käitumisega edaspidigi vanale bossile headmeelt valmistada.
Vana setukas tahab ka kaeru nosida.
Kui parteibossile meelehead teha, siis juba täie rauaga.
Saades parteirakukese etteotsa, tuleb vahest ka rakuliikmeid õlitada, põhimõttel vorstinahk vorsti vastu (tripper, süüfilis, herpes vms. pole oluline).
Erakonna kullestest saavad sel moel juba marutõbised valvekoerad. Kes pritsivad vihast vahutades tatti, kui avalikkuses aasitakse või kritiseeritakse nende ikooni - troonil istuvat, vaest parteibossi.
Vanale on vahepeal silma hakanud uus seksikas partei noorliige, kellest saab aga järgmine mängukann...
Kes kobisema kipub, on varsti marutõbiste hambus.
Muidugi ütlete: ee... liiderlik kogujast erakonnaliider, sel pole pistmist marutõvega.
Kuidas ei ole?
Marutõbine liiderlik parteiboss ja tema nooruke seksikas sekretär "vahetavad tatti".
Seeme tuleb ikke juhist, kandudes läbi litsist abist teistele, muutes nood zombideks.

Marutõbised kogujad

Kui ma täna hommikul peale kohvitamist nõusid pesin, sattus näppude vahele üks iidvana teetass.
Heitsin pilgu korraks põhjale.
Tsaaririigi kahepäine Bütsantsi kotkaga vapp ilutses koos kirjaga: M.S.Kuznetsova R.F. (kirillitsas) ...

Kunagi ammu, kui ma veel poisike olin, tuli meite ukse taha noor soliidne härrasmees küsima, ega meil pole vanu asju , kõlbavat kõik enne-nõukogude-aegne kraam.
Mu ema oli lahke inime ja kutsus selle kutsumata külalise esikusse.
Niipea kui mees üle ukseläve sai, nii kohe hakkasid ta silmad marutõbise peni kombel vilama ja pea käis siia-sinna, haarates ahne pilguga kõike.
Kui meil oleks olnud esikus mingi lauake, kus peal vanad ajakirjad, ehk ei oleks ta mitte küsinud luba neid sirvida, vaid kohe küüned taha ajanud (spekulatiivne oletus).
Ema oli seejärel otsuse ümber teinud, öeldes tollele kollektsionäärile: tal tuli meelde, et see tassike, mida ta lubas ennist anda, lõhkus noorem poeg elik mina siis mingi tagasi ära. Et polegi, mida anda.
Seepeale oli noorhärra silmis siuke ränk pettmuse helk, aga ta vähemalt lahkus.
Nagu mu ema aastaid hiljem rääkis, oli ta valmis tasuta ära andma paar asjakest, aga nähes kõike-õgivat pilku...

Nüüd hiljuti, sellest on juba paar kuud möödunud, juhtus meile külla teine tuntud kohalik kollektsionäär.
Juhatasin ta viisakalt kabinetti, pakkusin istet ja läksin kööki kohvivett keema panema.
Enne toast lahkudes heitsin pilgu tagasi.
Ja mis ma siis nägin: sellel mehel olid näpud juba mu isiklikes kaustades, mis laua peal ootasid arhiveerimist.
Jäin viivuks jälgima, mis järgnevalt juhtub.
Nüüd oli ta ahne pilguga mu kirjades, lugedes ümbrikelt, kes on mulle need saatnud.
Kortsutades pilku ja rahustades oma keevalist iseloomu, astusin ta juurde ning leebel pilgul, mis nõudis mult parajat eneseületust ja näitleja-meisterlikkust, panin oma kämbla tema uurimis-objektile peale.
Ning sama leebel häälel palusin ta hoopis kööki.
Vastumeelselt ta siiski tuli.
Kohvilauas "koguja" küsis, mis kirjad need olid ja kas neil kodus on ka midagi vanaaegset?
Mille peale mina irooniliselt vihjasin: Need linnainimesed, nemad ei oska ju teadupärast vanu asju hinnata, visates kõik üleliigse prügimäele. Näiteks kui kuulutus lehes pakub odavalt mööblit või serviisi, siis esimese asjana tormatakse kohale, ostetakse asi ära ning pikemalt mõtlemata heidetakse vanem kraam prügikonteinerisse...
Kahtlevalt jäi ta minu sõnu uskuma.
Ta pidi uskuma jääma, kui ma veel lisasin: Neilt ei ole midagi saada, kuna keldris ruumi napib.

Pank kui seaduslik röövlinägu (osa2)

Lähen mina, mehikene, panka.
Tahan võtta sularahas välja mingi summa.
Teller kontrollib mu ID ja klõbistab väheke klaviatuuril, annab seejärel mingi paprilipaka, millele siis oma hoogsa allkirja lisan.
Seejärel kassiir võtab seifist raha, loeb üle leti summa mulle kätte ning asi ants.
Ahjaa, unustasin teenustasu.
Maksan selle ka siis kassiirile.
Või viin raha panka.
Oleneb mis pangaga tegu, mõni võtab ka raha vastuvõtmisel teenustasu.
Kolmanda võimalusena: teed ülekande ja jälle teenustasu kukub.
Tellerid ka inimesed, tahavad palka.
Iga liikuv asi kulub ja vananeb moraalselt, et vajab väljavahetamist jne.

Netipanganduses:
Lähen enda raaliga netti (pangakontori raali kokkuhoid).
Ise klõbistan klahve (telleri abi ei kasuta).
Liigutan mingit summat oma arvelt teisele.
Ja küsitakse jälle seda va teenustasu.
Minu raal kulub, minu aeg kukub.
Ma teen sisuliselt pangatelleri tööd.
Tekib küsimus: Miks mulle selle raha liigutamise eest palka ei maksta?

Pank kui seaduslik röövlinägu

Üks päev lugesin intermeediast, et paljud kodanikud on igasuguste fondide osakutega vasta perset saanud.
Sellal, kui alustati reklaamide abil pensioniosakute inimloomadele pähe määrimiseks, olin mina vist ainus, kes jäi sellest kõigest eemale. Mul oli tollal kõnekaardiga taskutelefon, seepärast jäingi anonüümseks jäädes pankuritele kahe silma vahele. Ka jäid mu närvid alles.
Mida ei saa öelda mu teiste sugulaste kohta. Neile käidi peale niikaua, kuni nad murdusid. Nagu üks mu sugulane ütles, et saatis nad kõige täiega persse!
Pensionifondide omanikud - pangad jäid igatahes mõnest investorist ilma. Ainuüksi agressiivse pealekäimisega.
Minu seisukoht antud küsimuses oli ja on selline: niikaua kui pangad ei vastuta fondihaldurite tegemiste elik sahkerdamiste tagajärgede eest oma kapitaliga, pole minul küll investorina usku, et ma saan oma pensionipõlve põdeda nõnnanimetet pensioni teise ja kolmanda samba varjus.
Sellest järelduvalt olen ma näidanud trääsa igasuguste fondide pakkumistele.
Riik peaks hea seisma sellesinatise kodanike heaolu eest. Mida aga pole, ongi tavakodanikke kaitsev seadlusandlus.
Mis aga kummalisem: panga silmis olen ma investor, kui ma raha neile hoiule viin.
Selle raha nad saadavad kohe ringlusse, aga kalli protsendiga pluss Euribor. Kõik said aru, et see raha laenatakse välja.
Aga minu hoiusele, kui sellisele, ei tilgu mingit protsenti.
Küll aga võetakse süüdimatul ilmel kaardihooldustasu.
Mis kuradi kaardihooldustasu?
Seniajani pole keegi mu pangakaardist mikrofiiberlapiga üle käinud, 15tollisest mutrivõtmest rääkimata.
See on juba minu silmis röövimine.
Pangad koorivad ühe asemel kaks nahka, mis sest, et inimloomal on üks kaitsekiht.
Olen proovinud seda mõttekäiku nii mõnelegi selgitada.
Kummalisel kombel tehakse suured silmad, hingatakse sisse kopsutäis õhku ja...
Sõimatakse mind ullikeseks, kes seda väikest summat taga nutab.
Seepärast ma ei hakka enam teiste närve rikkuma.
Aga siiski, kallid kaaskodanikud, asi on ikkagi põhimõttes.
Kas tõesti on inimloomadel ajupesu niivõrd põhjalik olnud, et vabatahtlikult antakse pangahärradele esmapilgul väike summa, mis kokkuvõttes siiski miljardilise kasumi toob. Mis aga jagatakse hüvedeks nagu preemia, dividend, palgatõus...
Oh ei! Ma pole kade.
Asi peab olema õiglane!
Kui mu hoiusele protsente ei raatsita lisada, siis loobutagu kaardihooldustasust.
Huvitav, kas sellisel juhul ka saavad härrased pankurid raporteerida miljardilisest kasumist?