Kas seda nimetatakse zombitumiseks?

Eila õdaq hakkasin ma miskipärast turtsuma.
Oh ei, mitte pahameelest või nördimusest.
Põhjuseks oli ikkagi ajude äravool.
Minu kolbast loomulikult.
Nii palju tatti ei saa ju ninaõõnsuses ollagi, et nuuskasin kuus suurt taskurätikut märjaks.
Üheainsama õhtuga.
Otsisin siis ööseks mehise kuhja ninarätikuid öökapile.
Lisaks arstimite ja muu sellise nõiduse/manamise juurde.
Vähe tollest.
Tiisikuse algnähud algasid samuti pihta.
See tähendab, et köha.
See viimane ei lasknud mul öösel korralikult uinuda.
Nüüd liigungi silmade vilades sihitult ringi.

Kraavihallparuni memuaarid.

Kaevasin need paar päeva kraavi.
Kuna mu oskus kraavi kaevata on minetanud tähtsuse, siis tuli tulem veidi sinkadi-vinkadi kõver – sellel alal pole mu oskus kuskile kadunud. Ennegi kaevatud ussikõverusi.
Aga põhja loodi ajamises olen igati tasemel.
Oleks vast kiiremini saanud, ent vanus ei luba.
Ju siis mõistus kottu saabunud.
Tasa ja targu tegutsedes jääb omal võhma ülegi.
Oma sugulased ütlevad niigi mu kohta, et töö teen mina ära küll, aga selleks on vaja aega. Ja veel kord aega.
Siis oli vaja vanu eterniite kraavi serva paigutada.
Selleks, et ploomipuud võsusid ei ajaks. Tolle asjaga läks suht kiiresti – relakaga, millel teemantlõikeketas, tõmbasin parajal kõrgusel riba maha.
Kui eterniit oli paigas, võtsin reha ja tõmbasin kraavi kinni.
See tööjupike oli nagu sakslaste marss teise ilmasõja päevil Pariisis.

Eile õhtul kolasin veits tuubis, leidsin sellise loo, mis päeva lõpetuseks sobis, kui rusikas silmamunanditesse:

Mõtisklus rollist kui sellisest.

Ma ei tea...
Õeldakse, et igaühel siin ilmas on elamiseks mingi roll ette kirjutatud.
Seda vist nimetatakse saatuseks. Kui ma nüüd filosoofiast aru saan.
Enamasti ei saa.
Minu elufilosoofia on mõnes mõttes vildakas.
Mõnikord olen kõigele siinses elus risti vastuvoolu sumanud.
Lõppkokkuvõttes tajun enamasti aga, et olen ajaga kaasa kulgenud.

Blooga – see on kui mask, mille taha peitub paksu mingikorra all ägav inimloom, kes oma olemuselt oli kunagi heatahtlik ja sõbralik, on nüüd sellest rollist lihtsalt väsinud.
Väsinud kõigest.
Kuid inimeseloom, kes seda rolli on mänginud, on andnud rohkem kui tagasi saanud.
Seda inimeselooma tuntakse just selle rolli järgi, mille ta kuulsaks on mänginud.
Säravad, tänulikud pilgud on andnud jõudu seda rolli edasi mängida aja kulus.
Aga aja kulg hukutab.
Nüristab meeli ja tundeid.
Üha raskem taak vajutab hapraks muutunud luid ja mõistust, kuni see teeb ühel hetkel vaikse krõksu.
Kui see valus pole, siis ei panda seda tähele. Enamasti nii on.
Väike mõra võib aja raskuse all pooleks murduda. Siis on juba hilja.
Mõistus ei jõua selgusele, mis toimub ning laseb samas vaimus edasi.
Nüüd kahjuks kurv/ilis/emal teel, mis hallukaid täis.
Inimlooma teadvusega on kööga.
Roll on võitnud.
Etteantud, kuid mahamängitud roll läheb üle tehisintellektile, aga see on juba tuleviku muusika.

Eksinud udus.

Viimasel ajal hõljun pidevalt õhus, ekseldes nii ühes kui teises mõttepilves, et siis põrgata selles uduses maailmas iseendaga kokku.
Needsamused iseendad saavad ka minuga koos muhkusid.
Ma ei tea, kuidas edasi toimida?
Vabandan?
Sülitan X korda üle õla?
Vist on mõttekam oma kodinad kokku korjata ja nelja ilmakaare suunas tuulispasana minema tormata.
Kuhu siis minna, kui tihe udu on ümberringi.
Siuke peenike hall, rõske ja kõle.
Ajab õlgu väristama.
Nagu vettinud kampsun.
Kompassiga pole ka midagi peale hakata.
Eriti veel siis, kui nõel keerutab tuhatnelja oma pöördeid.
Tuleb siis ligi sajaprotsendilises niiskuses maha istuda.
Ja lihtsalt uppunut teeselda.
Kuradi külm on, raisk!
Näh , koukisin püksitaskust pooliku välja.
Keerasin sellelt korgi.
Siis kummutasin hea lõuatäie haljast omale sisse.
Äääähhhh!
Sakuskat polnud meeles „Uduverest“ küsida.
Omad vitsad, mis muud.
Aga rinnus hakkas juba soe.
Silm on veidi ähmas.
Aga pole hullu... Elan veel...
Nüüd tuigerdan veel veits maad...
Hõkk...
Aga kuhupoole mu tare siis jääbki?



Sirvides UduKogujate Raamatut...

Aiandussõpradele ka miskit

Ah jaa.
Kuna ma pole oma aianukast sel kuul miskit presenteerinud, siis nüüd parandan selle vea ärr.
Hmm, kui paljudel selline säravalt puhas aianurk, kus vasakul pool künka otsas kasvavad mamplid või pamplid, vai mis kurradi nime nad ka kandsid? Mõnele on uudiseks, et selline taim olemas on, siuksete mustade viljadega, mis näivad kui vaarikad, mis määrivad suud niimoodi, et kõrvaltvaatajale tundub, et oled terve liitri ihtüoolsalvi ära matsutand.
Otse ees aga on pähklipurejate lemmikkoht.
No ristsõnu seal ei lahenda mitte, sest päeval sumisevad seal põhjusmõtteliselt parmud ja muud kärbeskaalus isendid, mõni on ka kiinid kaasa võtnud. Öösel aga vereimejatest sääsereod.
Korra lubasin paar neegrit sinna päevitama, vist said nad päikesepiste ja sinna nad minust jäidki.
Igaks juhuks ei hakanu puutuma – meerikamaa kohtukeissi veel siia maale vaja...

Ironiseerides meie maa ajakirjandusest pärit "pealekaebamist propageerivat" üleskutset: ANNA TEADA, milline aianurk sul on? Elik teisisõnu, messugune miljonikroonine privaatnurgake sul on?

Miljonidollarivaade

Arvestades mõningate organite huvi minu väegade tagasihoidliku isiku vastu ja tulles vastu rohkearvulise inimloomahordide soovidele, olen sunnitud oma äärmiselt tagasihoidliku elukoha avaldama. Seda küll pildis.

Nagu näete, elan ma sellises ultramoodsas hoones.
Kus ülihea vaade läbi galerii tõstab miljööväärtust kümnetele miljonitele dollaritele.
Millele lisandub kargelt värske õhk.
Välis ja sisetemperatuur on identsed, seega puudub vajadus põrandakaltsuga galerii klaasseina kondensveest puhastada. Nagu tellimise peale tuli täna duššist karastavat vett.
Vat see on täiuslikuim passiivmaja, mis inimkond eales on loonud.
Soojusenergia muudetakse koheselt elektrienergiaks, mis saab siiski energiafirmadele oksjonil maha parseldatud – viimati oli viie tunnine hetk, kus elektribörsil osteti minu toodetud energiat 2000 eurot megavatttund. Ma rehitsesin selle tehinguga oma kaukasse ligi kümme tuhat eurot.
Ma sain teada, milline raha mekk ja maik on, siis otsustasin nordstriimi toru oma hoovi suunata (pildil siis ees paremal). Nüüd ootan õiget hetke, mil gaasibörs avatakse, et oma gaas Saksamaa suunas saata...
Nagu eespool öeldud, oli eile veel tegu siis miljardidollari-vaatega. Mis homseks on kahanenud miljonidollari väärtuseks, sest alates tänasest saate seda näha lausa iga päev, tuulistest öödest kõnelemata.

Tuhlikorilaste salaordu teavitab:

Teile, kes te veel mõtlete tuhleid korjama hakata: nii hääd saaki kui meil, pole teil lootagi.
Ühe ämbritäie tuhlit panime maha, aga korjasime 11 ämbrit.
Vot sedasi!


Minge nüüd kadedusest roheliseks!