Teate, kurradi igav on, raip!

Mida teeb igavlev inimene?
Ei igavle!
Ta püüab oma ellu vürtsitada vürstiliste seiklustega.
Iseasi kuidas need välja kukuvad.
Novot, mul oli kohutavalt igav.
Otsustasin, et viin purgitäie sülti ja veel mõnda asja Kadrinasse.
Bussiga ei raatsind minna – pilet kallis, küll jõuab talvel.
Rattaga siis paningi ajama.
Teadsite, et Tapal on värske kergliiklustee valmis?
Mitte see tee, mida te igal õhtul tassidesse valate.
Asfaldi all ja puha.
Ma mehike jõuan Tapa vanade kroonukasarmute ette ja otsustan seda teed proovida ja sisse õnnistada.
Kulgen sel teel ja mõtlen, et tore, kui linnaisad mõtlevad sel teemal ikka jube heasti.
Ainukene häda, tempokamat sõitu siin ei sõida.
Olen läbinud kuskil kolmveerandi sellest teelõigust ehitusmaterjalide poeni, kui märkan, et kollast värvi traktor kopaga hõivab kogu teelaiuse.
Jäi seisma ka teine.
Jättes mulle möödumiseks kitsukese ala.
Mina, vana laiskvorst, ei viitsinud muidugi rattalt maha ronida, jätkasin oma kulgemist kitsastest oludest hoolimata.
Sain juba trakatsist mööda, kui esiratas vajus pehmesse muldkehha kinni.
Edasine käis kiiresti nagu actionfilmis – mina oma rattaga pikali nagu kuuli saanud hobusega kauboi.
Kargasin kohemaid püsti ja noogutasin, et kõik on kombes!
Hüppasin uuesti ratta selga ja panin edasi.
Paarsada meetrit edasi panin taas käntsu, seda suurema kiiruse peal.
Silmanukast jälgisin lahtiolevat peni, kes parajasti jalga tõstis ja kelle mutist perenaine kõndis selsamal teel.
Aga see asi jäi mul hoomamata, et tee tegi väikese jõnksaku.
Hea, et ma vastu valgustiposti ei pannud, olnuks ehk Tapa äärelinn õhtul pime ja minult kasseeritakse viimsedki veeringud tengelpungast.
Vähemalt purgid jäid terveteks, kui ma kompasin oma laadungit.
Hiljem selgus, et 3liitrine purk sai ikka obaduse kirja küll – pragu oli sees.

Aga noh, saite nüüd jälle kõhutäie teise õnnetust lugedes naerda.
Ma küll irvitasin takkatraavi.
Ja triikisin ja triigin ikka veel käelabaga valutavat vasakut külge.
Kui sealt kergliiklusteelt ärr taas suure maantee peale keerasin, siis millegipärast enam neid kukkumisi ette ei tulnud.
Takkajärgi mõeldes, ehk süüdi olid „kitsed“, kes sõitsivad mulle vastu oma sinivalge masinaga, enne kui ma keerasin ker.lii.teele?
Nagu laterna magica...

Nüüd, kus mul tõesti siiber...

 ... kodus istumisest, kutsun kogu inimkonda üles.

Ehk kellelgi on mulle tööd pakkuda?
Töökogemust kui sellist ei oma.
Küll aga otsisin tööd CV* kaudu, viimati ca 7aastat tagasi.
Käisin kohapeal vestlemas ja end näitamas, kuid põlati mind ära.
Eks ma vigane ole, seda iga kandi pealt.
Siis lõin käega – raha sai otsa ja loobusin tööotsingutest.
Kuus aastat tagasi siirdusin ligi veerandteiseks aastaks Revalisse, kus ma sain buumi aegu tööd ehitusel.
Juhilube ei oma, kuna mu arusaama järgi sõidab mitte luba, vaid mees.
Üks asi kinnitab mu mittesobivust müügimehe kohale.
Ma olen selleks liig aus, et petta klienti.
Lisaks olen liig aeglane.
Sedaviisi...

Olge siis hoiatatud.

Mandun endiselt...

Letargilisest mandumisest on raske välja tulla.

Lihtsalt tahtsin ütelda, et ma elan veel.
Aga kui kauaks mul seda va eluvaimu on, ei tea isand Surmgi.
Kuigi kunagi ammu selgitati mulle käejoonte abil, et eluaasta 75 olevat mu viimane tärmin.

Mida ma viimastel päevadel siis tegin?
Ausalt ütelda, mitte midagi kasulikku.
Ei ühiskonna ega iseenda heaks.
Sellest on üksjagu ka süümekad tekkind.
Paari kohta olen end lubanud, nagu närune prostituut, tööd tegema, aga vett on tõesti ülearu tulnud.
No ei saa puile ega maile.
Aga nagu klassikud on ütelnud – loll, kes vabandust ei leia – olen mina oma logelemise päevad ajanud vihma kaela.

Eila läks mõistus täitsa metsa, haarates vabiseva keha kaasa.
Tagasi tulles olid jalad märjad ja meel hüva: sai midagi kasulikku ärr teha.
Panin võsalõikeketta oma mootorvikatile külge ja lasin mõnuga.
Toomingavõsaja muu väheväärtuslik langes ja üdinoor lepik harvenes.
Samas sain aimu, mida ja kust järgmise aasta puud võtan.
Soopealsest kaasikust.
Kui viitsin...

Õigem oleks mul nüüd ennast linna tööle munsterdada, kuid jällegi see saba-ja-nokk-lahti/kinni asi jääb segama– elamise koht?
Muide, pärast pikaleveninud arutelu iseendaga, olen jõudnud järeldusele, et müügimeest minus pole...

Mandumine võib jätkuda...

Hei ATV/tsiklimehed, silmad siia!

Hea ATV/ tsikli omanik, kes sa elad Tallinna kortermajas ja sul pole oma nelja/kaherattalisele sõbrale talveks ulualust pakkuda.
Sõiduhooaeg saab kohe-kohe või on juba läbi.
Nüüd on aeg mõelda, kuhu truu ratsu talvekorterisse paigutada?
Räägi paari sõbraga, kel ka sama mure vaevab!
Äkki panete rahad kokku ja ostate maa-aluse garaažiboksi kamba peale?
Garaažiboksi asukoht – Haaberstis, Järveotsal.

Täpsem teave eelmises postituses. 

Müüa garaažiboks Haaberstis, Järveotsal!

Proovin nüüd tõsisema asjaga ka ühele poole saada.
Üks mu kaua-aegne tuttav müüb Õismäe piirkonnas garaažiboksi ning palus mul koostada ja riputada blogisse üks müügikuulutus.

Kiireloomuline teave!

Talv on tulemas... 
Kas sa jätaksid oma neljarattalise truu sõbra/töökaaslase lageda taeva alla?
Kus sahad võivad kriimustada, vähendades su auto edasist vastupanuvõimet ilmastiku tujudele?
Nüüd on tagumine aeg osta maa-alune garaažiboks, mis asub Haaberstis, Järveotsal!
Otse omanikult.

Hinnasildil on 3000€ + notarikulud pooleks...

NB! Müügiga on suht kiire! 

See kuulutus jääb ülesse niikaua, kuni tehing on saanud notariaalse kinnituse.
Või annan märku punaselt.

Kommentaarikasti, kui on tõsine soov osta oma autole korralik ulualune, palun kirjutada oma kontaktandmed, mille ma edastan garaažiboksi müüjale.

Tänud!

Tähelepanu!
Kes hiljaks jääb, see ilma ka jääb!
15. aprilli 2013. aasta seisuga on see boks müüdud! 

Vastupanuvõitluse päev. Oli ikka või?

Imelik on see ilmaelu.

Ma ei teadnudki sellisest päevast, kui seda on vastupanuvõitluse päev. 

Möhhh...

Tänavu hakkas see millegipärast varakult peale.  

Pea kõik väljaanded kisasivad juba nädal enne ühe ärimehe tütrest, kes pandi venekeelsesse lasteaeda.   

Misse minu asi peaks olema, kes kuhu oma lapse sokutab?

Aga selle peale hakkas kogu ajakirjandus kihama nagu vene rahadega kinnimakstud propaganda.

Seda asja nimetet minu meelest lömitamiseks.

Žurnalismus laulis kuni eilseni vene keele auks hosiannat.

Tänaseks on millegipärast arvamusliidritel suud vett täis.

Ju saadi aru, et liig hoogu läksivad perssepugemisega. 

Teen Riigikogule ettepaneku kaaluda sellist tähtpäeva meie kalendrisse panna nagu seda on Lömitamise päev. 

 

Minul viskas igal juhul see asi üle. 

Mul oli küll sitaviskamise päev.
Vedasin peldikust sitta välja peale.

Hea rahulik töö.

Eravaldusest...

Olen täheldanud, kui ümbruskonnas rattaga ringi liigun, eravaldust tähistavaid silte on tekkinud nagu seeni pärast vihma.

Mõni linnalaps ei saa sellest tagamõttest arugi.

Mina mõistan aga täiesti.

Ehkki omaniku staatuses, pole mina aga neid drastilisi samme astunud.

Hoolimata sellest, et oma kondamistel olen leidnud oma hallatava heinamaa pealt:

Prügimäe, kus on isikuandmeid täis okustaate, peamiselt päälinnafirmade vahelise kirjavahetusega.

Loetlematul hulgal kilekotte, kus McDonalds, CoffeInn, Statoil, Hesburger jpt. logodega ümbriseid ja topse ning muidugi ka pabertšekid, mis väljastatud Revali vastavatest toitlusasutustest.  

Miinivälju – eriline tipp oli hunnik, kuhu oli torgatud tühjakslaetud kõnekaart.

Seksodroomi, mis asub puukidest kubiseval territooriumil. Siit küsimus, mitu aastat kulub latekspreservatiivide hävimiseks tavalises looduskeskkonnas?

Kellelgi oli läinud äkki kõht lahti, et visanud oma kallid täispasandet uued teksapüksid ja trussikud jõe kaldale ning palja persega edasi liikunud. Seda rästikutest kihavas kevades.

Keegi ehitanud väikese onni, mille tagune klaasikildudest rikas. Eriti pudelipõhjaroosidest, mis püsti ootasid ohvrit, kes peale astuks. Onni püstitamiseks üle jäänud naeltest ei röögigi, kileräbalatest samuti.

Lõkkeplatsid, kus on põletatud noori puuhakatisi, mis on toore jõuga rinnakõrguselt murtud , ning mille ümber vedelesivad tühjad plastiksüütepudelid ja süütetabletid.

Jõe kaldalt olen leidnud loetamatul hulgal tühje karastusjookide, kölni vee, viina, õlle taarat, millega pole sittagi teha, sest sildid on lahti leotunud.

Paar maasturitäit jahimehi, kel on aega püss palgel terve päev passida suurulukit, kuid kel pole kunagi aega koprajahiks – jõgi piibreid täis.

Õpperaja, mille rajasid kohalikud kooliõpilased mingi projekti raames, kuid omanikku ei peetud vaevaks teavitada. Ega eelnevalt luba küsida.

Te linnavurled, ei mõika ühte asja.

Teil on linnades lausa kommunismus:

Töötate kellast kellani, peamiselt 8 tundi, siis asjad kotti ja meelt lahutama.

Teater, kino, kontserdiisaalid, bordellid – kõik need kultuuritemplid asuvad linnades.

Tuletõrjekomandod, kiirabibrigaadid, politseipatrullid ja muud turvaludrid on käeulatuses – viie minuti jooksul kostev sireenihuilgamine lahendab pea kõik probleemid.

Pangad, kohtumajad, haiglad, suured kaubanduskeskused...

No kuulge.

Mõelge veits maainimeste peale kah.

Maal ei saa töötada kellast kellani nagu linnas – kui töö on vaja ära teha, siis läheb üsna keskööni välja.

Tervis üles ütleb selle töötegemise käigus – oota kiirabi pool päeva.

Varguse korral tuleb konstaabel koos uurijaga alles järgmisel päeval. Kui veab...

Punase kuke kustutamise jätan lahtiseks, olenevalt talukoha asendist võib majapidamine maani põleda.

Kultuuritarbimise suhtes tuleb maamatsil käia rohkem rahaollust välja – sõit lisaks.

Poodisid pole igas kolkakülas ammugi, kuigi vanasti oli noid rohkelt.

Sestap pole ime, kui taluomanik oma maad märgistab eravalduse sildiga.

Sellega ta ennetab vargusi, tulekahjusid jne,. mis võivad, aga ei pruugi, tekkida (soovimatute) võõraste külaskäiguga.

Me ei suuda veel mõtteid lugeda, mis kavatsused sel või tol inimloomal on.

Turvaline kodu on kodu, kus pole igavlevaid ringikaarutajaid.

Ja te, linnavurled, tahate pseudoprobleemide tekitamise eest nõrutavaid kaastundeavaldusi oma plöögasse saada...

Jätke linnaelu sinnapaika ja kobige maale.

Ma tahaks näha, kaua teil see aega võtab, kui te panete püsti sildi, millel kiri „ERAVALDUS“.

Võin kihla vedada, et esimese paari-kolme aasta jooksul...