Anarhiline masinapark

Mõistus on otsas.
Otsisin taas pilte arhiivist. Mõned leidse, mis sobinuks tänase teema alla.
Vannun endamisi seda krashi, mille möödunud aastal põhjustas windooza. Delli läpaka kõvaketas ootab siin lauasahtlis teadjamat meest, kes sellelt fotod ära päästaks.
Seal olivad kahed handsapäevad piltides, mis Tarbatus aset leidsevad. Üle-eelmisel aastal oli tsiklite armaada, eelmisel vana-autode kolonn.
Tänavused Hansapäevad olid tehnikahuviliste poole pealt palju lahjemad.
Tuleb leppida sellega, mis on.
Nii ongi mul paar sellesuvist pilti – masin Emajõel - lodi Jõmmu:

Flööte mängivate indiaanlaste seljataga on selline masinavärk:

Kondiauruga masin näeb siuke välja:

Nurrmootoriga hiirepüüdmise/rotimurdmise-masinale sai head-paremat antud, et okulaarid olid väärt kraami värvi:

Teisi õliseid masiniste leiad siit.

Halloweenist ja hallutsinatsioonist...

Ma jäin paar päeva tagasi selle kuu postitusi jõllitama. Võttis kõhedaks küll see produktiivsus. Kvaliteedi poolest on nagu nad on. Siis vajutas ajukeskus pidurit - tulemuseks mõtete blokeering.

Et nädalavahetusel paistab olema Läänest imporditud riigipüha, siis julgesin ühe vemmal-lause valmis treida.

"Halloo veen, uu...!" hüüdis süstlanõel enne, kui narkomaan omale solki sisse pritsis.

Raisakull lemmikuid jahtimas.

Kurat küll.
Külateed on läbitamatuks sõidetud, et metsa vahelt ei pääse enam poodigi.
Nii jääb mul „Lemmik“ vorstikangid pildistamata.
Ja jälle pean tolmusesse votuarhiivi pöörduma. Õudus ruudu-kuubis. Kui nii edasi läheb, siis pean linna apteeki minema ja küsima sealt arhiivi-läkaköha-rohtu.

Tegelikult on mu lemmikuks olnud läbi aegade talv oma sinakasvalge külma rahuga.

Suvi eriti lemmikuks ei osutu, sest tüütuid putukaid tappes tunnen end massimõrtsukana.

Vihm meeldib sellepärast, et tolmune vaikelu saab piiskadega maha pestud. Üheks mu lemmiktegevuseks on just peale suuremat sabinat välja minna ning hingata suurte sõõmudena kopsudesse kaselõhnalist kevad-suvist lõhna.
Peale suve tuleb kuldne sügis kõigi oma värvidega.

Halli kassi lemmiktegevuseks oli läpaka peal peesitada ja netist hiiri tellida.


Teised lemmiku-jahilised leiate igatahes siit.

Daamilinna ilus saaga

Millegipärast olnud Daamilinnas õitsenguaeg, kui meeriks oli Punapea Mary.
Sellest kirjutab ka "Ilus Saaga", mida saab laenutada ainult Daamilinna raamatukogust.
Legendi järgi olla Daamilinnna juhtinud korpulentne, kuid heasüdamlik Willembergi või Willendorfi Venuse moodi naisterahvas.
Keegi ei teadnud, kust ta pärit oli.
Ühed rääkisid, et ta olla Kuu pealt kukkunud.
Teised väitsid, endal surmtõsine nägu ees, et ta oli hullumajast välja pääsenud.
Kolmandad aga naersid need eelnenud versioonid välja: Punapea Mary oli pärit Iirimaalt.
Ajaloolased tegelesid mitu sajandit selle mõistatuse lahendamisega, ent siiamaani on Mary päritolu kohal valge laik.
Valitsenud Mary mitu aastat Daamilinna.
Ühel päeval oli ta justkui haihtunud.
Rohkem ei nähtud teda kunagi.
Rahvas sahistanud: küllap Maryle hakkas Daamilinn liiga hullu kohana paistma.
Daamilinna külastanud meremehed lasid liikvele kuulujutu, et sarnast daami nagu Mary, olla nähtud lõunamere piraate kamandamas.
Nimigi oli hirmus - Verine Mary.
Järgnenud aastatel on Daamilinnas olnud üksteise järel mehed, kes kõik punnitasid, aga Mary-tasemele ei küündinud.
Viimasel ajal nimetand end linna meeriks mingi juhmakas - Paks Plönn.
Keksinud ta viimastel valimistel kleit seljas, kübar peas ja nägu paksu puudrikorra all vajumas lohku.
Aga vaat - ei mingit tolku.
Daamilinna allakäigutempo hoopis kiirenes.
Daamilinn aga vajaks matriarhaati, et peatada see hullus.

Kuhu koer maetud on?

Enam kui 20 aastat iseseisvust – ja ikka kakleme.
Omavahel.
Lüües allapoole vööd.
See poliitika räpasus, kaasmaalasele ärapanemine, on üks põhjusi, miks ma valima ei läinud.
Euroliidu valimistel ka ei käinud. Sest referendumi ajal ütlesin “ei”.
(Kui ma ütlen korra “ei”, siis ma selle asjaga enam ei tegele. Ka siis, kui mind seatakse kandidaadiks, ei lähe ma valima. Iseendale on nagu narr häält anda.)
Sest vaadates aega, mil kõnelusi peeti, olid meie saadetud läbirääkijad kui soldatid feldmarssalite seltskonnas – iga peatüki ajal pidevalt kulpi löömas: “Yes, Herr Feldmarssal! Jahwohl, mister...”
Just nagu Nõukogude armee seersandi ees.
Kellel oli rohkem võimu kui polkovnikul.
Ega asjata öelda, et eestlased on eeskujulikud sõdurid – läbi sajandite sakslaste käe all drilli teinud ja vene lollusi täidavad lausa saksalikult punktipealt.

Kunagi olime uhked oma talupojamõistusele, mis on alati meid kitsikusest välja aidanud.
Viimane talupoeg, kelle mõistusele võis loota, suri sundkollektiviseerimise käigus.
Sellega on kõik öeldud.
Enam ei aita meid ei linnavurle süüfiliitlik ega hall(puna)paruni tripperlik ajutegevus.
Me loeme Kaval-Antsu tembutamisi ja naerame.
Või vähemalt muigame.
Saamata aru, et see kõik on möödanik.

Nüüd oleme kerjusrahvas.
Enamuse moodustab siiski mitte-eestikeelne Lasnamäe elanikkond.
Kel juba käsi pikalt ees, oodates Revali meerilt lubaduse täitmist.
Neile ei jõua ju üldsegi pärale, et sellega teevad nad vene rahvuse tervele ilmale naerualuseks.

Siin juba jõuame integratsioonini.
Eesti euroopalik integratsioonipoliitika on läbi kukkunud.
See meeletu summa, mis selleks euroliidust eraldatud, on kui haihtunud.
Ja “integraatorid” kogu rahaga nelja tuule suunas laiali tuisanud.
Selle tunnistajaks on pronksiöö.
Oleme lõhkise küna ees.
Ning lakume ilmselt aastakümneid oma haavu.
Mis kuidagi ei taha paraneda.

Ninataga blogis kommentaare vahetades, ütles auväärne blogija järgmist: “Ajalugu pole meie koolides piisavalt ka eestlastele õpetatud ja päris ausalt – kõik üle 35 aastased peaksid TEGELIKU eesti ajaloo tundides istuma…” 
Millele mina sekundeerisin egoistlikult: “Kuidas võtta. Mina näiteks koolipinki enam ei kipu. Ajalugu on mul noorest põlvest lemmikaine olnud. Kui ma 13-14 aastane olin, siis sain alles esimese vihje Eesti Wabariigi kohta. Varem pole ma kordagi huvi tundnudki mineviku vastu, siis sellest alates mu seisukohad muutusid kardinaalselt. Hakkasin oma n.n. tõde otsima. Nõukogude ametliku ajaloo-käsitluse saatsin kohe prügikasti, v.a. Esimese ilmasõja-eelne periood..."
Mille peale vastati lausa ohkavalt: “Aga, A.I.V.O., palju on neid, kes seda tegelikku ajalugu teavad? Kui palju on meil hallipassimehi? Jne…”

Vaat, siia see koer maetud on. 
Populistlikku poliitikat saab teha ja teostatakse puuduliku või pooliku haridusega inimeste hulgas. 
Mul on lihtsalt kahju neist inimestest. 
Suure avara südamega vene hing on muutunud siin Eestimaa pinnal saamahimuliseks kerjusrahvaks. 

See maagiline latern...

No ma tahtsin seekord korralikku laternapilti teile vaatamiseks-hindamiseks välja panna, aga näete, ei ole seda õiget.
Mitte keegi ei soovinud omale silmaalust laternat tekitada...
Veel vähem minule äsada.

Kevadel, kui päike kõrges taevas passib, püüavad pilgu kinni need leekivpunased tulbid:

Graatsilises poosis kannab sel sügisel uhkelt oma laternat Antoonovka:

Tänasel päeval nõutakse, et ka töövahendil peab olema latern. Pärast mitmeid ebaõnnestunud katsetusi jõudsin arusaamisele, et trimmerile sobib LED-valgusti:

Pimeduses meelitab selline tuluke igasuguseid ligi: tigusid, sääski, vaablasi, reisilisi...

Toas soojendasid end ahju ees sellised laternad:

Külas olles näed ikka taolist laternamaagikat:


Lisa: Kui nendest vähe on, siis meenus mulle, et eelmisel aastal sai Tarbatus püütud mõned öised pildid.

Laterna Magica meelevallas

Mina - vaene veli? Aga see-eest paduroheline nagu mingi marslane...

Aarne Toompark kirjutab oma blogis sellest, kuidas ta loodushoidu teostab.
Lugesin need punktid läbi ja jäin mõttesse: võehh kui kõva mees.
Mõtlesin, et peaks ka vastama, kuidas mina loodushoidu teostan:
- ei osalenud e-valimistel. Ma ei lähegi valima (põhjus allpool), seega paberi- ja elektrikulu on suur ümmargune null.
- poodi minnes ei võta mina mitte kilekoti, vaid riidest seljakoti, taara läheb niivõi teisiti poodi tagasi, kui seda tekibki, enamasti ei teki.
- elektrooniline valijakaart? Möhh... Mulle pole seda paberist valijakaartigi saabunud, mis sellest e-valijakaardist rääkida, seega elektrikulu null. Samas elektritootmiseks kasutatakse ikka reostavaid allikaid: müra, toss jne.
- metsa ja merd pole ma ka reostanud.
- raamatut pole veel kirjastama hakanud, ehkki mul paljud tuttavad suruvad peale...
- tööle ja töölt koju? Aga kui olen töötu? Muidugi, poes käin ka kas jala või jalgrattaga, enamasti jala.
- europarlamendi valimiste aegu istusin oma metsas kännu otsas, ei läinud väljamaale (lennuki, laeva, bussi, autotossu tekitamiseks kulub kütust elik energiat... Vaevalt, et Aarne nüüd jala väljamaale läks)
- toas kasutan küünlavalgust, loob väegade romantilise õhkkonna, vett tarbin ka vähe - vesi tuleb meil käsipumbaga kaevust pumbata ämbrisse ning tuppa tarida.
- loodust risustanud? Mis see tähendab? Õhupalle ma taevasse pole lasknud vabaduse väljakul ei nüüd ega ka nõukaaegu.
- lisaks pole mina korduvalt oma blogis kedagist meelitanud e-lahendusi tarbimast, kuna kõik elektrooniline värk on kaudselt seotud elektri tootmisega (kae veits ülevalt).
- käesolev materjal on taaskasutatud kujul üle võetud Aarne plogist ja ümber kirjutatud minu mõtetest.

Ma nagu ka Aarne ei saa aru sellest kliimamuutuse-jurast. Tean, et kõik siin ilmas käib tsüklite kaupa. Ilm muutub nii või teisiti, hoolimata kõigest sellest, mis inimene ette võtab.
Kevadele järgneb suvi, sellele omakorda sügis, talv...

Tuleb vanaisa lambanahkne kasukas välja otsida ja valmistuda talveks. Inimene peab kohanema loodusega, mitte loodus ei peaks inimese tahtmise järgi käima...