Kuhu koer maetud on?

Enam kui 20 aastat iseseisvust – ja ikka kakleme.
Omavahel.
Lüües allapoole vööd.
See poliitika räpasus, kaasmaalasele ärapanemine, on üks põhjusi, miks ma valima ei läinud.
Euroliidu valimistel ka ei käinud. Sest referendumi ajal ütlesin “ei”.
(Kui ma ütlen korra “ei”, siis ma selle asjaga enam ei tegele. Ka siis, kui mind seatakse kandidaadiks, ei lähe ma valima. Iseendale on nagu narr häält anda.)
Sest vaadates aega, mil kõnelusi peeti, olid meie saadetud läbirääkijad kui soldatid feldmarssalite seltskonnas – iga peatüki ajal pidevalt kulpi löömas: “Yes, Herr Feldmarssal! Jahwohl, mister...”
Just nagu Nõukogude armee seersandi ees.
Kellel oli rohkem võimu kui polkovnikul.
Ega asjata öelda, et eestlased on eeskujulikud sõdurid – läbi sajandite sakslaste käe all drilli teinud ja vene lollusi täidavad lausa saksalikult punktipealt.

Kunagi olime uhked oma talupojamõistusele, mis on alati meid kitsikusest välja aidanud.
Viimane talupoeg, kelle mõistusele võis loota, suri sundkollektiviseerimise käigus.
Sellega on kõik öeldud.
Enam ei aita meid ei linnavurle süüfiliitlik ega hall(puna)paruni tripperlik ajutegevus.
Me loeme Kaval-Antsu tembutamisi ja naerame.
Või vähemalt muigame.
Saamata aru, et see kõik on möödanik.

Nüüd oleme kerjusrahvas.
Enamuse moodustab siiski mitte-eestikeelne Lasnamäe elanikkond.
Kel juba käsi pikalt ees, oodates Revali meerilt lubaduse täitmist.
Neile ei jõua ju üldsegi pärale, et sellega teevad nad vene rahvuse tervele ilmale naerualuseks.

Siin juba jõuame integratsioonini.
Eesti euroopalik integratsioonipoliitika on läbi kukkunud.
See meeletu summa, mis selleks euroliidust eraldatud, on kui haihtunud.
Ja “integraatorid” kogu rahaga nelja tuule suunas laiali tuisanud.
Selle tunnistajaks on pronksiöö.
Oleme lõhkise küna ees.
Ning lakume ilmselt aastakümneid oma haavu.
Mis kuidagi ei taha paraneda.

Ninataga blogis kommentaare vahetades, ütles auväärne blogija järgmist: “Ajalugu pole meie koolides piisavalt ka eestlastele õpetatud ja päris ausalt – kõik üle 35 aastased peaksid TEGELIKU eesti ajaloo tundides istuma…” 
Millele mina sekundeerisin egoistlikult: “Kuidas võtta. Mina näiteks koolipinki enam ei kipu. Ajalugu on mul noorest põlvest lemmikaine olnud. Kui ma 13-14 aastane olin, siis sain alles esimese vihje Eesti Wabariigi kohta. Varem pole ma kordagi huvi tundnudki mineviku vastu, siis sellest alates mu seisukohad muutusid kardinaalselt. Hakkasin oma n.n. tõde otsima. Nõukogude ametliku ajaloo-käsitluse saatsin kohe prügikasti, v.a. Esimese ilmasõja-eelne periood..."
Mille peale vastati lausa ohkavalt: “Aga, A.I.V.O., palju on neid, kes seda tegelikku ajalugu teavad? Kui palju on meil hallipassimehi? Jne…”

Vaat, siia see koer maetud on. 
Populistlikku poliitikat saab teha ja teostatakse puuduliku või pooliku haridusega inimeste hulgas. 
Mul on lihtsalt kahju neist inimestest. 
Suure avara südamega vene hing on muutunud siin Eestimaa pinnal saamahimuliseks kerjusrahvaks.