10.12.17

Tuhat ja tuline

Kilo pidi tuhandet tähendama mõõtkavas, tonn aga kõnepruugis...
Antud kribatükk kannabki arvepidamise järgi tuhat.
Ehk siis tonnaaž on saavutatud.
Ja kui uskuda ka kalendrivärki, on see saavutatav kümne aastaga - minul see nii kippus olema.
Põhjust suureks pidupanemiseks on nüüd antud.
Otsisin juba eelnevalt pikemat aega, kuidas saaks parima peo.
Kavatsesin heinamaale tuhat inimest ära mahutada, kuid heitlik ilm keeras sellegi võimaluse pekki.
Ei mingit nukrutsemist – nüüd on vähemalt mul viinapitsi teeklaasi õllekannu jagu kangemat kämblas ning ruumi taaruda nii vasakule kui paremale, ilma et kedagi häiriksin...
Et poleks liig vaikne, siis musitseerib läbi kuvari ja võimendi juhtmete kaudu...
Jõllitage ise, mida tuhandega teha annab.

Raisakull on kogu oma eksistentsiperioodi, mida nimetatakse härdalt eluks, ärr raisanud.
Kogu aeg valesid radu käies ning jõudes tupikutesse, ei ole Raisakull tagasi pööranud, vaid astunud lihtsalt paar sammu kõrvale, seejärel natuke ekslemist ja nii on leitud üks teine rada, mis on kellegi poolt sisse tambitud. Ei ole võõras rada Raisakulli jaoks mitte kunagi head toonud – ikka ollakse tigedad ja pahurad. Ta saab aru küll, et hõivas võõra raja, mis järgmisse suletud otsa viib, aga viimatsel ajal on inimloomade arv mühinal kasunud, et astud veidi olemasolevalt rajalt maha ja oledki järsku kellegi kolmanda sissetallatud ojakesevõitu teejupil.
Seepärast otsustas Raisakull nüüd oma abaluud tiivad laiali sirutada ning kogu seda ilmaelu kõrgemalt elik linnulennult vaadelda.



Järgmist peatükki aga siia ei tule.
Tänan, et olite minuga.
Üsna paslik on lõpetada oma tegevus plööganduses alloleva endakirjutet luuletusega:

Minek

tulin ning nägin
vaikselt ja käratult
nüüd ma lähen
enam pole mul äratust

lähen vaikselt
ei kedagi ma sega
küsin vaid päikeselt
minekuks luba

sõbrad hüvasti
ma jätan nüüd
ei tule tagasi
ma päeval ega ööl

lähen vaikselt...

Hüvasti!

11 kommentaari:

Kaamos ütles ...

Kurb. Nii me kaome ükshaaval..

Ulf D. Mortum ütles ...

Zombistumist ei saa konagi välistada...

A.I.V.O. ütles ...

:D
Ega jah, nalja siin pole.
Tegelikult on asi selline, kui ma alustasin plöögamölamist, olin suht muretu, nüüd on aga muretusest saanud üks suur koorem, mida kandes tõesti tunnen, et hakkan zombiztuma...
Sellepärast ma otsustasin sobival hetkel lõpetada, muidu kisub muinasjutuks (s.o. 1001 ööks) kätte.
Lihtsalt väsisin ärr.
Või lükkasin vähemalt Seewaldistumise edasi.

Ulf D. Mortum ütles ...

Mnjah. Mul jälle vajosi tuu ploogamine lissalt kudaki sujuvalt är, enämb es viitsinu. Nüit üridä end ohhoppistükkis musalaadse ollussega väljendädä. Soundcloudin elik elüpilven nt... Mes tulletiki miilde, et üts lugulaul ikke puuleli, nink täst su postitusest saass lõpululla paasil ka üte ää matusseloo tettä...

A.I.V.O. ütles ...

:D
Muide, seda lullandust, mis lõpu lõpus ilutseb, olen oma paar korda matustel, mis hiilgasid vihmase ja pilves ilmaga, meelde tuletanud ja mõlemal korral, olles ...küsin vaid päikeselt minekuks luba...-kohal, on millegipärast päike pilve tagant välja roomanud, et paari hetke pärast uuesti pilve taha töinama minna...
Müstika? Kokkusattumus? Juhus?...
Issanda värk - ütleb mõnigi.

Kaamos ütles ...

Kuidas läinud on?

A.I.V.O. ütles ...

Tänan muret tundmast - üldiselt kehvasti.
Lapin ennast kuidagiviisi: gripp haaras mu omale.
Aga see pidavat olema vähese viina viga.

Kaamos ütles ...

Alati võib gripile viina pakkuda, tuleb valada teerada tõvevoodist välisukseni, seejärel hiilida tulivett lürpiva viiruse järel niikaua, kui ta trepil viinaloigukest lakub ja - kolaki! - uks kinni.
Läinud!

A.I.V.O. ütles ...

Kahju hakkab...
Hüvast kraamist.

Kaamos ütles ...

Hei!
Kuidas eluke siiani veerenud on?

A.I.V.O. ütles ...

Kae nüüd tänna: https://anarhiaraisakull.blogspot.com