Käisin mina eile õhtul üle pika aja kontserdil.
Miks ka mitte, kui see toimus Ambla kerkos.
Maksin nõutud sissepääsuluna (175krooni) ning haarasin Bonzo „Ei saa mitte vaiki olla...“ (mille eest tasusin 160 krooni) helikonservi karmanisse. Teise konservi tahtnuks samuti oma kogusse, ainult tengelpung sai selleks korraks tühjaks.
Astusin kiriku peasaali.
Rahvast oli kokku kogunenud kuskil 30-40 inimese jagu. Võib-olla veidi rohkem, aga vähem mitte...
Ega ma karjus ole, et pean lugema, ega mõni lammas puudu ole.
Hingekarjane juhatas kontserdi sisse. Ei saanud mina aru, mida ta seal kõneles.
Istusin teistest taga pool, seetõttu jõudis minuni kaja. Omamoodi kontsert.
Mõtlesin parasjagu, kas see on nagu suurte sauruste puhul soojenduseks, kui rahvas pinkidelt püsti tõusis ja kaasa pomisema kippus.
Ma aus pagan, ei saanud istuma jääda. Olen kuulnud, et kui kuskile võõrasse kohta minna, tuleb ju kohalikke tavasid austada. Nii ma siis külma näoga seisingi, kui aamen kõlas. Õieti kõlas minu kõrvus: men-men-men-men-men...
Bonzo kontsert oli teisest puust.
Mees nagu orkester sõna otseses mõttes. Kaastegev oli mitmekülgne pillimees Alari Piispea.
Bonzo töödeldud laulud on alati minus tekitanud mingi kummalise tunde.
Ma pole tunnete ekspert, et seda sõnades väljendada.
Bonzot kuulates leiab igaüks piskugi, mis kuulaja hinge värisema paneb.
Mina tõusin poolest kontserdist püsti.
Ohh-ei! Mitte selleks, et lahkuda, vaid mu sabakont jäi vähe kangeks puisel pingil istumisel.
Teiseks, proosaline põhjus oli samuti mängus: Bonzo oskas vanad koorilaulud rokilikumas võtmes lahti laulda.
Seepärast ei saanud mina tuimalt oma kohal istudes kuulata.
Lihtsalt põlv tahtis nõtkuda
ning käed õhku sõtkuda ...
Kõik me teame Lydia Koidula luuletust „Meil aiaäärne tänavas“.
Soovitan kuulata toda Bonzo elavas esituses.
Mul igatahes kerkisid ihukarvad püsti. Nii omapärane muusikaline tõlgendus ja fantastiliselt hea häälematerjal...
„Munamäele“ ja „Ta lendab mesipuu poole“, need olid kõige magusamad maasikad eilsel kontserditordil.
Sellele mehele tahaks mõnda oma luuletust pakkuda.
Nii kõva mees ma ka nüüd ei ole, et lähen ja pakun kahtlemata Eesti ühele tippesinejale oma tagasihoidlikku, toorest loominguidu.
Hiljem, läbi vihma kodu poole rühkides, proovisin bonzolikult ümiseda ühte omatreitud laulukest. Lööge või maha, ei mina suuda seda.
Bonzo on ainulaadne.
Kel võimalust, see mingu ja kuulaku.
Tunded, mis teid valitsema hakkavad, on kirjeldamatud.
Nagu englishimehed hüüavad "ENJOY!"...
2 kommentaari:
Ei saa salata, Bonzo on on täitsa talutav (loe:kuulatav, noh, olgu... hea :P). Sa peaks oma blogi ikkagi suuremale ringile levitama, sest ülaltoodud kontserdikonservi kirjeldus meelitab kuulama küll ;)
Ma ei kujuta ausalt öeldes ettegi, kuidas need koorilaulud tema suust kõlada võiks, kas plaadil on nad olemas?
Ma olen tasapisi laiendanud oma blogi geograafiat blogisfääri osas; aga ilmselt on minu tagasihoidliku isiku vähene tuntus ja blogimise käpardlikkus olnud takistuseks üldrahvalikku tuntuse saamisel... :P Lihtsalt jube sõnastus tuli. :D Ja ega ma ei soovi, et mu kribamised koolijütsidele kohustuslikuks saavad.
Kes tahab, see loeb...
Bonzo on esitlenud kokku vist neli muusikakonservi, kaks esimest on tänaseks päevaks juba rariteedid, neid pole enam kuskilt saada.
Minu arvates on Bonzo elavas esituses jube hea, võrreldes CDl kõlanuga...
Muideks, plaadi nimi, kus need vanad koorilaulud oma koha leidnud, on "Ei saa mitte vaiki olla".
Rohkem teavet saab aadressil: www.bonzo.ee
Postita kommentaar