Kõik rajad viivad... Tarbatusse!

Reedel 17. juuli õhtul vopsas Ruts korra netti ja teavitas, et nad sõidavad parasjagu naisukese ja väikese madistajaga SW-Fe-via (loe: edelaraudtee) rongi esimeses klassis Tarbatusse ning seal vagunis on nii baar kui WiFi.

/Remargi korras peaksin mainima ära, et nagu Ruts toonitada armastab: mina olevat kõige suurem süüdlane selles, et ta oma elu armastuse leidis. See tähtis toiming juhtus Tarbatus Põssa-aasta vastuvõtul.
Mina oma tagasihoidlikus isiksuses salgan selle maha, et hiljem kahjunõuet minu suunas ei tuleks./

Mul mõnikord juhtuvad pikad juhtmed olema, mis tihti ka lühisesse lähevad.
Küsisin siis Rutsilt kaastundlikult, kas ta jäi istuma? Siis torkas pähe, et kuna madistaja alustab pea 5 aasta pärast kooliteed, küsisin vanalt pingviinilt: „Harjutad poisi nii välja, et kooli esimeses klassis nõuab baari olemasolu?“
Ega mul palju aega mölada olnud - pidin sanna kütma minema. Muidu jäänuks ihupesu poolde öösse. Hommikul oleks unise näoga terve päeva ringi tuianud. Kellele seda jama veel oleks vaja läinud.

Laupäeva hommikul logistasin rongiga Tarbatusse, kus pidavat Hansapäevad© peetama.
Tarbatusse jõudes oli selline tunne sees, et täna miskit juhtuma või toimuma hakkab. Eelaimdus tundus niivõrd tugev, et pearaputamise või kaine mõtlemisega seda ärevust juba maha ei surunud.
Raeplatsile jõudes tundsin, et kõhtu on vaja ette valmistada pikaks päevaks.
Asetasin oma istmiku suvalisele toolile ning kohe oli mu kõrval üks kena näitsik. Esitasin tellimuse seljankale ja kohvile. Heitsin pilgu ringi ning märkasin kunstnikke, kes einestajatest pilte sirgeldasid.
Helpisin parasjagu suppi, kui mu pilk kohtus kunstnike juhendaja pilguga. Täiesti boheemlaslik välimus oli teisel, alates võrkkaabust peas lõpetades hiina ketsidega jalas. Riietusega eriti kontrastne oli tema eht-indiaanlase moodi nägu.
Tema teavitas, et järgmisena võtavad modelliks minu.
Noo kuradi kurat, vandusin endamisi. Raputasin pead ja...
Mis te arvate, et see žest neid peatab? Ei peatand ühti.
Juba olidki mu ümber, pliiatsid ja lõuendid hakkamas.
Mu peas keerlesid juba kentsakad mõtted. Üks näide, mis meelde jäi: Kas ma pean nüüd lusikat hoidma suu juures? Supp jahtub nii ära... käsi samuti... Möhh? Mis, käsi jahtub ka või? Irw, eks ole?

/Remark taas: ammusel ajal, kui ÖöHulkuri kodukat aretasime ning seda loodetavasti ka paremaks tegime, oli üks tüüp mind nimetanud issandaks. Kurat seda teab nüüd takkajärgi, aga see nimetus jäi mulle kinni nagu tõrv pigilinnule. Heatahtliku huumoriga hea aasida teistel mind./

Lasin kunstnikel kätt harjutada. Minusugusest issandast pole seni ühtki ikooni loodud. Olen siiski reaalne isik, mitte väljamõeldud maailmalooja.
Kui visandid paberile kritseldatud, sain mahti hinge tõmmata.
Lunastasin mõned ikoonid välja.
No mine tea, kuhu teised lähevad.
Ma arvan, et loodusmuuseumi, kus seniajani pole elava issanda kujutist.
Nüüd vähemalt neil on, mida rahvale näidata.