Ma olin all.

Vaatasin parasjagu oma pisikese kambri aknast välja.
Sinine taevas oli antud ajahetkel rahu ise, sisendades lootust paremale homsele. Alles eile siuglesid tumehallidest pilvedest välja eredad välgumaod. Sisinaid asendasid mürinad, mis iga uue välguprahvakusega eemaldusid. Loojuv päike joonistas taeva ja maa vahele mitu täiuslikku vikerkaart, üks kaunim kui teine.
Vaatasin taas surmamõistetu viimse pilguga sinitaevast, nagu homset ei näegi.
Hommikust saati kostus läbi akna klopsimine, vahel ka sõimlemist. Teadsin vaid üht – seda kõike tehti minu pärast ja minu jaoks. Oijaa, eks ma kuidagiviisi tundsin ennast tähtsana, eriti tähtsa isikuna, kelle nimel koogutatakse ja kelle jaoks andamit korjatakse. Seda viimast lauset meenutades läbis kurblik muie mu südame nii, et see valust kokku tõmbus.
Ma istusin apaatselt oma kongi ainsale narile, mis oli minu päralt viimased viis aastat.
Kuni järgmine kambri asukas selle hõivab. Nii nagu mina omal ajal seda tegin.
Sulgesin silmad ja mõtlesin möödunule.

Kõik algas kohtumisest ühes Cagliari välikohvikus, kus ma oma tagumiku peale neljatunnist kõndimist mõnusalt toolile asetasin ja väsinud koivad välja sirutasin. Peale tellimuse esitamist viskasin pilgu ümberringi – inimesed, tõmmunahalised ja tumedajuukselised, pidasid pea kõik lõunast siestat. Mitte kellelgi polnud kavatsust kuhugi kiirustada, liiatigi veel kuuma päikese kätte.
Enne õhtut ei liigu siit keegi – oli minu arvamus. Vaatasin viivu maja küljes rippuvat vana kella, millel oli rooma numbritega sihverplaat, arvutasin vaikselt, et paar tunnikest läheb kindla peale ära, kui õhtune jahe tuul puhuma hakkab.
Nooruke ettekandja tõi tellitud kohvi ja paar saiakest, soovis mulle „Buon appetito!“ ehk itaalia keeles „head isu“ ning kadus vaikselt avatud uksest siseruumi.
Tõstsin kohvitassi suu kõrgusele ja tõmbasin sõõrmetesse ilgelt head kohvilõhna.
Mmm... Milline naudinguline aroom...
Seejärel jõin väikese sõõmu. Paremat kohvi annab siit ilma pealt otsida.
Haukasin saiakesest tüki, uus lonks kohvi...
Sulgesin hetkeks silmad.
Keenia päikese kuumusest virvendav maastik...
Sel hetkel kostus sireen.
Avasin silmad. Nägin, kuidas turuplatsile kimas vilkuritega buss, kust relvastatud karabinjeerid välja hüppasid. Nad liikusid ühest laudkonnast teise ning kontrollisid istujate dokumente. Kogu seda tseremooniat jälgides jõin rahulikult tassi kohvi tilgatumaks. Jõudes lõpuks minuni, panin tähele, et üks neist kobas närviliselt karabiini triklit. Esitasin ohvitseri nõudmisel isikut tõendava okustaadi. Nägin, kuidas mehe käed värisesid seda vastu võttes. Muigasin.
Tõstsin pilgu ülespoole - Schrödingeri kassi moodi higist tilkuv lõust võrdles silmade vilades passis olevat larhvi minuga.
Mul kästi käed nähtaval hoida, kuna ta võõramaalasi eriti ei usaldavat.
Karabinjeerid kogunesid ümber minu laua.
Nad andsid mulle mõista, et pagemine on mõttetu.
Sel ajal, kui ma relvatorudega tõtt vahtisin, helistati bussist peakorterisse ning kontrolliti mu dokumendi õiguspädevust.
Ilmselt jäädi minu isikuga rahule, kui ohvitser tagastas rohkete vabanduste saatel mu paberi.
„Nessun problema! Grazie!“
Pettunud nägudega korravalvurid lonkisid riburadamisi bussi suunas, mille katusel sinine tuluke ikka veel majakana vilkus. Liugukse sulgudes sõitis masin aeglaselt minema.
Tellisin taas imehead kohvi.
Seda oodates tunnetasin, et mind jälgitakse.
Nagu nendest pilkudest vähe oleks. Ümberkaudsete majade aknad olid peale karabinjeeride lahkumist avatud, nii mõnelgi neist vaatas „cara madre“ kohvikus istujaid ning vatras oma naabriga.
Ettekandja saabus tellitud kohviga.
Meie pilgud kohtusid.
„Molto buona la degustazione del caffè! Magnifico!“
Näitsik naeratas ja veidike ka punastas. Sel momendil nägin hetkeks ta helkivas pilgus kummalist sõnatut sädet. Naeratasin vastu ning raputasin pead. Noorik puudutas nagu kogemata mu kätt. Elektrilaenguga surin jõudis plahvatades mu mõistusesse.
„Nõnna siis, nii need legendid tekivadki...“

Koridorist kostus itaaliakeelset jutukõminat.
Uks nagu rebiti järsku lahti. Sisse kargasid kaks maskides relvastatud selli, kes andsid mulle märku, et ma nendega kaasa läheksin.
Tõusin vastumeelselt narilt ja astusin kongist välja. Mind juhatati relvaga nügides välja õue.
Kui mu silmad harjusid pärast paari pilgutust päevavalgusega, silmasin valmisolevat võllast, millel silmus tuuleloiduse käes kurvalt kõlkus.
Selge pilt.
Tahtsin juba sammud sinnapoole seadma hakata, kuid minu üllatuseks suunati mind hoopis teisale. Žestidega näidati kümnekonna meetri kaugusel töötavat kopterit, kuhu pidime kiiresti jõudma. Noogutasin ja edasine oli nagu osalesin mõnes seiklusfilmis.
Kuulid vingusid ümberringi.
Mõne hüppega olime kopteris ja paari pardal viibiva senaatoriga tõusime õhku.
Mu vabastajad käskisid võtta piloodil suund mere poole.
Senaatorid olid ilmselt tulnud mu hukkamist tunnistama – ju siis neil rahvaesindajail on vähe meelelahutust. Viskasin pilgu nende silmadesse ja lugesin sealt välja hirmu.
Järeldasin, et minust on tehtud koletis, kes võimeline kämblaga kaela purustama.
Muigasin habemesse, mis kolme aastaga on üsna metsikuks kasvanud.
Maskides mehed teadsid, mida teevad.
Nad lasid maandada kopteri suure prahilaeva ahtriplatvormile, käskides kopteri rootorid peatada ja andes mulle märku järgneda. Tegin, mis kästud. Senaatorid jäid tummalt oma kohtadele, kui me kolmekesi kadusime nende vaateväljast.
Sukeldusime laeva sisemusse. Kui silmad harjusid pimedusega, liikusime kiirustades mootoriruumi, kus kõrvulukustav mürin summutas me hääled.
Väheste žestide abil näidati mulle väikest allveelaeva, mis ootas nagu vaalapoeg ihust väljumist. Ronisime selle pardale, kiiresti keerati luugid kinni ja anti märku lahkumiseks.
Istusin vaikselt lähedalasuvale koikule. Enesele ootamatult hakkasin hingetõmbeid tagasi hoidma. Mu päästjad märkasid seda ja noogutasid tunnustavalt.
Mõne tunni möödudes tundsin, et hakkan hapnikupuudusest teadvust kaotama, kõlas kolksatus.
Kriginaga avati paarkümmend minutit hiljem luuk, kust me ennist sisse pugesime.
Mulle anti taas žestidega märku, et olen väljaspool ohtu.
Mind võeti vastu kui kadunud poega.
Ausalt öelda, ma ei tundud kedagi – kõik olid mulle võõrad näod.
Aga kõik kallistasid, nagu oleksin nende sugulane, kes teispoolsusest tagasi tulnud.
Kui ma sellest tormilisest tervitusest pääsesin, paluti mul astuda väikesesse äriklassi reaktiivlennukisse.
Minu suureks üllatuseks olid maskides mehed juba pardal.
Vajusin mugavasse istmesse ja kohe serveeriti viski jääga. Mekkisin seda ja palusin stjuardessilt kuuma kohvi.
Seda saab, aga õhus olles – vastati mulle taas žestidega.
Angaar, kus kiire teraslind seisis, avas oma päratud lõuad. Rulleerisime stardirajale.
Mõned minutid hiljem oli stardiluba antud ja juba sööstsime taevasse.
Kuulmekiled kõrvades andsid valusalt märku rõhu survest. Püüdsin mitte neelatada. Vaatasin aknast välja, kus maastik muutus kiiresti. Minu küsivat pilku nähes hakati žestikuleerima.
Nende žestidest sain aru, et minu jaoks viimane reis viib teisele poole maakera - Patagooniasse. Heitsin viimase pilgu aknast välja, kus laius Aafrika – edasi tuli Atlandi ookean oma veeväljaga.
Stjuardess serveeris lubatud kohvi, mis maitses oivaliselt.
Möödusid mõned tunnid, kui eespool maaviirg paistma hakkas.
Pool tundi hiljem maandusime eralennuväljale tankimiseks, et seejärel taas õhku tõusta. Sedakorda juba lõpp-punkti.
Mul kästi nüüd hilbud maha ajada, mida ma ka tegin. Seisin kui Aadam paradiisis.
Nüüd anti korraldus kalipso selga ajada. Kui riietumise lõpetasin, tariti sisse viis laibakotti. Riietasime ühe koolnu nendesse riietesse, mis ma ennist seljast võtsin.
Imestasin, et minu tarbeks nii palju vaeva on nähtud.
Mu imestust panid teised tähele. Žestidest sain aru, et saan oma küsimustele üsna pea vastused.
Lendasime parasjagu džungli kohal kui eespool terendas mingi järv. Piloot andis märku lahkumiseks.
Kõigil oli langevarjud seljas, minule topiti kiirkorras mingid rakmed ümber. Mind köideti stjuardessi külge. Vabalangemise ajal tundsin ühel hetkel tõmmet ülespoole ja siis liuglesime kõik viiekesi nelja langevarju all aina allapoole.
Lennuk plahvatas keset järve. Nägin, kuidas põlevad tükid vette langesid.
Maandusime järve kaldale, mis kubises madudest. Maskiga mehed pihustasid mingit tossu tee puhastamiseks.
Leidsime kanuud, mis hoolikalt ära peidetud. Sealsamas määrisime endid mingi möksiga kokku. Aerutasime tasa ja targu jõesuudmesse, kus asus üks küla. Jõepiraatidele tuli andamit maksta, vastasel juhul oleks meid piraajadele söödaks saadetud.
Raputasin pead. Stjuardess muigas, kui nägi mu uskumatut nägu.
Varsti kraapis kanuupõhi liivast jõepõhja.
Astusime rannale, kus ootasid meid muulad.
Kui lõpuks hämaras puude vahelt tuluke paistis, tundsin, et enam ei jaksa. Teisedki olid kurnatud. Ühe päevaga Euroopast läbi Aafrika Lõuna-Ameerikasse jõuda ja sealgi tuhatkond miili sisemaale tungida, ega see naljaasi ole.
Pealegi, kui veel sääsed pinisevad pidevalt kõrva juures.
Astusime ühte hoonesse, mis tundus lokaal olevat, tellisime sealt pudeli viskit ning istusime roidunult ühe laua taha.
Silm hakkas paari viskisõõmu järel ujutama ümbrust. Vajusin aeglaselt sügavasse unne.

Järgmisel hommikul, kui silmad lahti lõin, ei tabanud ma ära, kuhu ma sattunud olin.
Eelmisel päeval läbielatud sündmused seedisin kiirelt oma ajus läbi.
Kus aga pidepunkt oli, jäigi mõistatuseks.
Ajasin enda jalule, vaatasin toas ringi – ühes orvas paistis mingi pesemise koht. Jalutasin sinna, keerasin kraanid lahti ja jahe vesi virgutas mu keha ärkvele.
Mõnda aega dušši all olemist sulgesin veevoolu. Kuivatasin end nagis rippunud saunalinaga.
Riietusin taburetile jäetud ülikonda ja lahkusin toast. Mööda koridori minnes kuulsin eespool kellegi jutuvada ja naeru. Hiilisin nagu varas mööda seinaäärt trepini, mis viis alumisele korrusele. Mõned astmed allapoole astunud, istusin vaikselt trepile ja vaatasin alla. Jälgisin mõnda aega saali kus istusid mulle tuttavate stjuardessi ja piloodi seltsis veel kaks tumedapäist rõõmsatujulist meest, kes jutustasid ilmselt nalju, et kõik lõkerdasid. Siis köitis mu tähelepanu heledapäine nii tuttavliku näoga laps, kel vanust võis olla neli aastat. Ilmselt tajus poiss mu lähedalolekut, et näitas minu suunas ning sundis teisi vaikima. Tõusin ohates trepiastmelt püsti ja astusin päikeseküllasesse saali.
„Good morning!“ tervitasin kõiki.
Pöördusin leti äärde, kus toimetas vanaldane toimekas naine: „A coffee, please!“
Seejärel istusin teiste sekka.
Ei läinudki palju aega, kui mu kohvi laual auras. Tõstsin tassi suu juurde, tõmbasin sõõrmetesse head, tuttavat naudingulist aroomi, mis kangastus Cagliari turuäärse kohvikuga...

Meenus, et pea viis aastat tagasi viidi mind türmi, mille keldris mind tihti üle kuulati. Mõnikord võeti abiks kumminuiad. Kuulu järgi olid kõik, kes sandarmeeria keldris käinud, surmale määratud. Itaalia demokraatliku kohtusüsteemi ega Euroopa Liidu justiitsametkonna käsi ei suutnud sellele õuduste keldrile lõppu teha.
Jah, ma olin all!
Mind seostati anarhistlike liikumistega, mis lõhkasid pomme korrumpeerunud riigiametnike kodudes.
Uurijate väitel hukkus mu tüdruksõber ühes taolises pommiplahvatuses...

Ilmselt mu nägu peegeldas sünget varju, mis vaigistas saaliasukad.
Panin tassi lauale, tõusin püsti ja keerasin leti poole, kui Ricat nägin – elusana!
Haarasin ta oma embusesse ning tundsin, kuidas mu silmad veega täitusid ja kuumade veeniredena mööda põske alla veeresid...