No ei saa üle ega ümmer sellest Pohmeluse kurgaanist...

Mitte ei saa ma aru, kuidas eelmise aasta maht nüüd poole aastaga täis saab.
Tiadagi, loramist on nii palju, et ei maksa enam suud kinni ka pidada.
Eila liikusin tundmatuid blogisid pidi ja sattusin nõnnamuudi mõnele huvitavale sissekandele.
Ühes siukses, no mitte ei mäleta kus blogistani servas tuu asetses, oli juttu tollest, et päevas viisteist minutit trükkimist teeb enesetunde nii hüvaks, et mured kaovad väevõimuga.
Nii saavat ka töötu varakult tööle.
No on ikke hea nõuanne.
Proovisin siis ka 15 minutit seosusetut mula trükkida.
Pärast lugesin üle.
Mitte mõhkugi aru ei saanud.
Kustutasin ära.
Rõvedused roppuste seljas.
Täna ommiq vaatasin oma postkastid üle.
Null!
Ei mingit tüüpakkumist pold.
Raisk!
Nüüd om meeleolu allapoole Surnumere madalamasse lohku langend.
Proovisin turgutada enesetunnet igatsorti naljavideotega, omal ajal kokkukraabitet kuuldemängude ja muusika salvestuste kuulamisega.
Tuju ikka sitt mis sitt.
Homseks peab mul kirjutaja-kommunistina mingi lugu valmis olema, aga vaat pole aega olnud.
Isegi mõelda.
Mõtisklemisest röökimata.
Seesinatine kuulus Pohmeluse kurgaan on ikke väga äkiline.
Ja vallutamatu nagu Maginot' liin või Mannerheimi süvik...