Kuidas teha suitsusilmi?

Vana indiaanlane oli pärast kondorisule kohendamist mõttesse vajunud...

Mitu suurt päikest tagasi oli Joe, nagu teda kahvanäod kutsusid, läinud reservaadist suurde linna, kus ta kõigepealt võttis nõuks kahvanägude oskuse kirjasõna lugeda.
Olles suure maja väikeses ruumis teiste asukatega võrreldes viis suve vanem, ei teinud Joe tema pihta suunatud pilgetest väljagi. Seda enam sundis ta end omandama valge inimese tarkust.
Nõnda olid kooli lõpetades Joele kõikide kõrgkoolide uksed avatud.

Abielludes oli Joel kõik olemas, mida hing ihaldas.
Heledapäine immigrandi tütar kõneles oma vanematega arusaamatut keelt. Ei olnud see inglise, saksa või hispaania keele sarnanegi, kuigi mõned sõnad tundusid kõlaliselt tuttavad.
Siiski õppis Joe raskustega ka selle keele selgeks. Eks ikka tollepärast, et naise vanematest aru saada. See lähendas neid veelgi.
Kuid ühel hetkel lõppes kaunis idüll.
Tol õhtul oli Joe pikemalt tööl.
Kui ta väsinuna koju jõudis, aimas ta süda halba.
Uks oli irvakil, hoone pime...
Käsikaudu kobades kukkus ta tasakaalu kaotades ligasele põrandale.
Lõpuks lambi valguses, kui silmad seletama hakkasid, moondus Joe muidu heatujuline nägu valuliseks grimassiks.

Vandekohus langetas kohtule esitatud tõendite alusel jah-otsuse, mille järel kohtunik määras surmanuhtluse.
Joe oli niigi vapustatud oma naise ja tema vanemate räigest mõrvast.
Ükskõikselt kuulas ta otsuse ära nagu see ei puutunuks üldsegi temasse.
Karistuse täideviimiseni pidi Joe veetma kümme aastat kohalikus vanglas.
Vanglasse Joe ei jõudnud.
Sellal, kui Joed eskorditi vanglaameti bussi, käis võimas kärgatus.
Tekkinud segaduses ei pandud tähelegi, kuidas Joe sõna otseses mõttes haihtus.
Seda vägevat silmamoondust ei osanud hiljem ka tuntud mustkunstnikud võimudele lahti seletada.

Vana indiaanlase keha oli loojuva päikese taustal tardunud.
Järsku meenus Joele tema siinviibimise põhjus.
Heites pilgu kagusse, märkas ta ühte vigvamit, mis kõnnumaal hästi kaugele paistis.
Kombates põues, võttis Joe määrdunud tombu, mille värisevi käsi lahti harutas.
Tunnistades hetkeks sisu, pakkis Joe kompsu hoolikalt kokku ning pistis selle taas põue.
Kahe tunni pärast, kui oli täitsa pime, et ainult tähed valgustasid ümbruskonda, jõudis Joe koiottide ulgumise saatel pärale.
Joe kõhkles hetke – ta oli tulnud suguharu šamaani juurde.
Kogunud veidi julgust, astus ta vigvamisse.
Šamaan oli teda oodanud.
Andes märku istumiseks, pakkus ta Joele kuuma jooki ning hakkas trummi saatel iidseid rituaale läbi viima.
Joe tundis rammestust ning vajus unesarnasesse oleskelusse.
Ta nägi ennast noore poisina kahvanägudega sõprust sobitamas ja nende eluviisi omaks võtmas.
Ta nägi esivanemate vaimusid, kes anusid seda mitte tegema.
Ta nägi, kes mõrvas tema naise ja naise vanemad.
Ta nägi sel ööl liiga palju...

Järgmisel hommikul, kui Joe silmad avas, ei näinud ta enam midagi - silmad tegid põrguvalu.
Ta kuulis, kuidas šamaan taamal endamisi pomises: „Kuidas teha suitsusilmi?“