27.11.10

Elu on mäng?







Peale selle, kui ma ammusel ajal tundmatuid röntgenikiirtelaadseid okustaate kaesin, hakkas mu sisemine mina, kes või mis iganes ta ka ei ole, teadvustama mu enda tegevust.
Esiti veel uniselt, hiljem aga tahtis ta mu keha üle kontrolli üle võtta.
Välimine mina aga surus kõik selle julmalt ja veriselt maha.
Niimoodi vegeteeris mu sisemine mina kümneid aastaid letargilises unes.
Kui välimine mina hakkas lepitust otsima minu sisemise minaga, olid kaarnad ammuilma kunagisel peiesöömalaual kraaksudes vaikinud.
Lähtekivimi kolmik süvendas sisemise mina uimasust veelgi – mis on tõelisus?
Kas elu on mäng?
Võitlus?
Sisemise ja välimise mina vahel?


Sel ajal, kui mina kitarri plõnnides püüan enesega selgusele jõuda...

...näitab minu sisemine mina sellist valguse ja varju mängu...

...et sellest läheb mu välimine mina rööpast välja...

...pinge minus kerkib mitmemiljardi voldini...

...ning siis pudenen ma tuhahelvestena tuuleiilide toel alla...


Teised keelatud mänge mängimas...

8 kommentaari:

eve ütles ...

Kena tervik! ei hakka seda pildi valimisega lõhkuma.. Elu - vahel võitlus, vahel mäng..

Köögikata ütles ...

Ilus jah!
Aga ma tundsin ikka kitarri ära, enne kui allkirja lugesin. Mul nüüd hea meel, et selle äraarvamismängu läbi tegin. ;)

vuuduu ütles ...

Bravo!

tegelinski ütles ...

ehhh... mina küll kitarri ei näe. Miski pikk lõputu koridor samm sammu järel läbida vaja...

pildimasinaga ütles ...

tinistades viisijuppi :D

Tatsutahime ütles ...

Mmm, kitarr, see on suurepärane!

ÖöHulkur ütles ...

Eelviimane om kui kosmiline gaasipilv, millest nakava tekkima uvve' tähe'...
Issanda värk, tiidägi - maailma loomine.

A.I.V.O. ütles ...

Ma tänan kõiki, kes te käisite kaemas ja eriti iseäranis teid, kes te võtsite vaevaks kommenteerida...