Päevakohane anekdoot.

Jälgides kultuuri ümber toimuvat, ei saa ma nentida muud, kui - ei ole midagi uut siin päikese all.

Omal ajal liikus selline anekdoot rahva seas ringi:

Pariisis lavastati ühes kohalikus teatris üht lavatükki Leninist.
Esietenduse jaoks saadeti laiali tasuta kutsed.
Kutsutute seas olid nimekad kunstnikud ja muidugi ka NSVLiidu kultuuriminister Furtseva, kes oli parasjagu Prantsusmaal visiidil.
Pablo Picasso oli unustanud oma kutse maha, enda tõestamiseks paluti midagi joonistada.
Ühe joonetõmbega sirgeldas ta tunnistajate juuresolekul paberile rahutuvi ning lasti saali.
Oh häda, ka Furtseva oli oma kutse maha unustand.
Kui tal paluti enda isiku tõestamiseks midagi teha, nagu Picasso ühe joonega tõmbas paberile rahutuvi, küsis Furtseva: „A kto eto – Picasso?“
Seda kuuldes lasti ka Furtseva saali.