Agoonia

Igal hommikul, kui silmad avan, ei tea ma, nagu alati, mida eesolev päev mulle tuua võiks.
Kõik, mis ma edasiste sekundite, minutite ja tundide jooksul teen, on peale neidsamu ajaühikuid saanud ajalooks.
Päeva lõpul, öö hakul on peaaegu alati aega tagasi vaadata, analüüsida ning päevale punkt sappa panna.
Hämmastav, et hommikuti me ei analüüsi öösel nähtud unenägusid.
Alati on kiire – kes tööle, kes kooli, lasteaeda – nagu hüperruumis sööstame ühest galaktikast teise.
Kõik omaenda heaolu nimel.
Me isegi ei vaevu mõtlema sellel teemal, et hetkeks aeg maha võtta.
Pole aega! Aega napib! Aeg on raha!
Ega uimerdavat (loe: mõtisklevat) inimlooma ei taheta pidada, kui see kasumit ei tooda.
Lihtsam on teisele jalaga persse anda.
Ent hiljem, kui me soovime hakata unenägusid lahkama, nagu korralikul kirurgil kombeks, siis me lihtsalt ei oska seda teha.
Nii on ka minuga.
Varases lapsepõlves ei osanud ma kõike lahti seletada, koolipõlves midagi juba hakkasin taipama, aga siis lõppes kooliaeg ja üritasin anda oma panuse tööturule.
Selle piskuga piirdubki mu arusaam unenägude lahtiseletamises.
Seda lihtsalt pole.
See oskus on jäädavalt kadunud.
Nii kui ma silmad lahti lõin, nii kohe olid mu mõtted esiteks hommikukohvi ja pudru juures kinni.
Seejärel olid meeled lahti tööleminekuteel, tööl ja sealt naasmisel...
Nüüd, kus mul pole vajadust kiirustada, oleks nagu aega juurelda unenägude üle, ma siiski seda ei tee.
Ei tule lihtsalt selle pealegi.
Agoonia jätkub...