Valetaja peegel.

istun kõrtsis, teisi ma ei tüüta,
mu ees on klaas ja pudel – poolik,
seda ei hakka ma ära viima.
ausalt öeldes joon sellegi tühjaks,
mingu see maailm mu silme ees mustaks…

hetkeks viskan pilgu pudelile peale –
valguse mõjul peegeldun mina.
haaran kinni pettekujutelmast –
nooblilt riides noor ja kena,
uhkelt välgutan hammast briljantset
ning näitan hetkeks galantselt
ka käeketti ja klotserit kuldset,
mille peale daamid ahhetades langevad loogu…

tõstan pilgu määrdunud seinapeeglisse
tunnistan sealset kärakavõtjat
tuttav nägu – hei! kas oleme sõbrad? -
eks tõsta klaas minu terviseks!
nii nagu mina sinu terviseks…

võtan oma pudeli ja klaasi,
tuigerdan võõrale lähemale.
kuulan tema kurba saatust –
istun kõrtsis, teisi ma ei tüüta,
mu ees on klaas ja pudel – poolik…