Kelgutan puid...

Metsaveoga sai algust tehtud.
Tegelikult juba üleeile, kus ma kelguga raja sisse tampisin.
Laadisin kelgule ikka kergema koorma, et siis rahulikult kodu poole sikutada.
Kaks puukoormavedu siis esimesel korral ja hing kinni ning selg märg.
Kuna mul aega maa ja ilm, siis ma sel päeval rohkem ei vedinudki.
Eile see-eest sain neli kormat kottu veetud. Siis tundsin, et võhm kaob kusagile.
Tahtmist nagu oli, aga nagu öeldud – võhma ei jagunud.
Meenus õhtusel söömaajal, et ma leiba ei söönud.
Niisiis eile alustasin leiva manustamist vedelal kujul, nii ennetava võtte mõttes.
Täna hommikul sõin kaeraputru. Kaer pidi jõudu andma – vanarahva teaduse perra, aga mulle see vanarahva ütelus miskipärast ei mõju.
Sain kaks koormat ennelõunat kottu veetud, kui kõht korisema kippus ja jõud ära kadus.
Lõunal haarasin leiva kah ligi.
Peale lõunat aga oli asjal teine minek.
Kuus raskemat koormat sain kokku.
Ja siis varakult õhtale.
Kurrat, puud lõppesivad otsa...