Tulles lumekühveldamisest märja seljaga jahedasse tuppa ja avastan hingetõmbeajal, et täna jahitakse raamatuid.
Faarenheit mingi numbriga (vist oli 451) manab tahestahtmata silme ette. Ega ma seda raamatut olegi lugenud. Pärast väikest mõtisklust tuli meelde, et mingi stiilne film on selle Bradbury romaani järgi kunagi vändatud.
Kauges nooruses oli ühtelugu mu nina raamatus kinni.
Jahitrofeed:
Ülemise riiuli olen läbi lugenud, alumise aga linkadi-lonkadi poolikult.
Vat "Tõde ja õigust" pole ma alustanud, küll aga on "Kõrboja peremees" loetud.
Raamatussesukeldujad...
Tegelikult on mul pool pööningut raamatuid.
Lihtsalt pole kuskile panna teisi.
11 kommentaari:
Just see mahutamine ongi probleem. Meil on ka igasuguste sugulaste raamatud tulnud kuhugi ära mahutada. Sellepärast ongi hea käia raamatukogust laenutamas, et lugeda.
Winnetou ja teised "westernid" olid lapsepõlves mu erilised lemmikud.
No õkva sama lugu - Tõdeõigust kunagi üritasin alustada, aga liigmasendav ja raskemeelne. Kõrboja peremees sai aga loetud.
Vinnetuud said kah kõik korduvalt neelatud.
Mõni raamat ootabki oma aega, kuni lugeja selle nautimiseks piisavalt küps. Samas ei pruugi seda küpsustaset kunagi tulla - ma võtan Tõe ja õiguse jaoks tänini hoogu :o)
Köögikata - Ma ei käi raamatukogus. Milleks, kui mu kodu on isegi raamatukogu :D
s i i l - Nõus, et mõni raamat ootab oma aega, sellegipoolest ei tohiks kooli kohustuslikuks lugemisvaraks teha neid raamatuid, mis on põhiliselt täiskasvanutele suunatud.
Ise ma arvan, et minu poolest võib "Tõde ja õigus" lugemata jääda.
See esimene riiul - no muidugi, see on fantastiline sari, hoian lapselapsele. Mul kahjuks köiki sellest sarjast polegi, ja ega vist enam saagi. Need uuema-aegsed väljaanded on nirud.
Tammsaare kohta ma siin-seal juba omi tundeid väljendasin ;). Nagu ma kusagil ytlesin, mul oli suurepärane kirjandusöpetaja, kellele samuti Tammsaare ei istunud, nii et meil polnud väga suurt sundust önneks. Inimesed on ju erinevad, köik ei peagi köigile meeldima; aga haridussysteem möne hea kirjaniku kanoniseerimisega vöib yldse eemale peletadada.
Vaatan oma raamatuid riiulis ja mõtlen... kas neid ikka tulevikus ka loetakse.
Piltide kohta - kõik väga tuttav. Mitte nii korras ainult :)
st... mina ja minu riiul, me veic süsteemitud :)
Alguses mainitud Fahrenheit 451 ma kunagi kooliajal lugesin ja mulle hullult meeldis see :) Winnetou ka kunagi läbitud, nagu ka tõed-õigused aga ülejäänud... njah...
mulle tuli tuttav ette need nahast raamatukaaned.
ja millised kaunistatud olid kunagi need sarjad. oeh.
Mul on Tammsaarega täpselt samasugused lood. Järelikult ei saa meist kumbki veel ära surra. Vara on, kui Tõde ja õigus lugemata :-)
Jaa, seiklused tõmbavad! Tõde ja õigust lugesin koolis niipalju, et kirjanduse tunnis vähegi usutavalt sellest väidelda. Aga muidu ta veel ootab, ootab..
Ohjah - nood Seiklusjuttude raamatud olliva' nuurpõlven yits tahe lugimine.
Muusääs, kurb suisa, et mõnigi klassik ommtäämbasel päiväl mingi haige poliitkorrektsuse tõttu är lörtsitu'. Suht hiljuti lugin koskilt lehent, et Rootsimaal olla uvvembatest Pipi Pikksuka vällä-andeist sõna "neeger" vällä roogitet. Ja meitelgi siin Banaanias lömitatasse - vihjan A.Christie "Kümnele neegrile", määnsele väänati mingite vällämaa jobude nõudel politikaan-korrektne päälkiri otsa :S
Maailm om põhja käind.
Postita kommentaar