Berliinis ei oota sind keegi

Öö läbi kõlas monotoonne undamine, mille tekitas tuul, puhudes teatud nurga all.
Hommikul asendus und sahinaga.
See oli üsna sarnane varasemate aastate kõige tuisusemate perioodidega. Ainsaks erinevuseks oli seekord tuule puudumine. Jääkristallid liikusid peaaegu horisontaalselt, lõikudes oma teravate servadega kõik niidetult maha. Kummalisel kombel hakkasid ägisedes liikuma hiidrahnud, mis miljardeid aastaid ühel kohal seisnud. Niisamuti, kui rahnud kogusid jääkristallide abil liikudes kiirust, nii olid ka kergemad kivid vihisenud aina kiirenevas tempos, põrgates takistustelt veidigi oma trajektoorilt kõrvale. Seda enam pilbastusid veel eelmisel päeval vägevat rohelust kandnud puud.

Koopasuul jälgisid kogu seda möllu murelikul ja mõtlikul ilmel kaks kuju.
Pimestav valgus, mis läbi jääkristallide võimendus, pani olendid taganema koopa sisemusse.
Pärast paarikümmet käänakut võisid nad talutaval moel silmad avada.
Poolihääli vesteldes jõudsid nad suuremasse koopasaali, kus neil laager üles löödud.
Pikk koukis oma seljakotist maakaardi, laotas selle maha. Täpsustas veidi mõeldes ja vaieldes kaaslasega asukohta, kus nad võisid antud hetkel viibida, asetas kaaslane sõneluse käigus oma kompassi kaardile. Vaadates aga kompassinõela keerlemist, võttis maad vaikus.
Järsku kõlas kõva kõmakas, mis kurdistas mõneks hetkeks saalisolijate kõrvad. Kui mõne aja pärast kuulmine naasis, hakkas närvidele käima kriuksumine, mis esialgu tundus tinnitusena.
Niisama äkki, kui see viimane algas, oli too ühel hetkel vaikinud.

Selles vaikuses kõlas kuidagi selgelt mehe rahulik hääl.
Mees oli öelnud üheainsa lause: „Berliinis ei oota sind keegi...“
Mille peale naisel pisarad silmanurka tekkisid ning küsivalt ikka ja jälle mehele otsa vaatas, vastust saamata pilgu maha suunas ja nutta tihkus.
Mees seisis veidi kohmetult, laiutas paar korda käsi ning astus kössis naise juurde, asetas kämbla õrnema soo esindaja õlale.
„Ma ei oska muud öelda, kui seda, et mul on siiralt kahju...“